Kirjeldate oma beebi käitumist, mis näib olevat ta negatiivsete emotsioonide ja frustratsiooni väljenduseks ning kahtlete, mismoodi peaksite sellistes olukordades reageerima.
Oma emotsioonidest ja vajadustest teadlik olemine ning nende väljendamise oskus ning julgus on igati positiivne, ja seda igas vanuses. Suuremaks saades õpib laps, kuidas tugevate emotsioonidega, sealhulgas „negatiivsetega“, toime tulla, et neid mitte ümbritsevatele inimestele „peale valada“. Beebi selleks loomulikult veel võimeline ei ole, seega kõik, mis on tema sees, ka välja paistab. On täiesti normaalne, et kui miski häirib või ei õnnestu, siis näitab beebi pahameelt oma käitumise ja olekuga välja. Keskkond ja lähendaste reaktsioonid peavad looma beebis turvalise tunde, ja seda ümbritsevate adekvaatse tagasiside kaudu. Sageli on võimalik beebi jorina puhul eristada, kas ta vajab sel konkreetsel hetkel ema lohutust ja lähedust, või on see konkreetne nutt loomulik osa maailma tundmaõppimise vaevarikkast protsessist, mis tuleb tal endal läbi teha. Kui nutt tundub selline, et tita on hädas, ehmunud, haiget saanud või vajab lähedust ning lohutamist, siis tuleks ta sülle võtta, paitada ja kallistada. Ka suuremaks saades on lapsel mõnikord vaja omaette olla, endas ärritus, viha, kurbus „läbi seedida“, alati ei ole vajalik ega mitte ka abi sellest, kui tormata last maha rahustama. Laps peab õppima frustratsioonidega ise toime tulema, sest paratamatult tuleb elus pettumusi ja ilmajäämist ikka ja jälle ette. Kui aga tegu on suure murega ning suurt kurbust põhjustava olukorraga, on vanemapoolne mõistmine ja tugi lapsele väga vajalik.
|
