Eelmisel aastal oli lasteaias arenguvestlus, kus selgus, et laps ei taha midagi lasteaias kaasa teha ja on nagu selline trotslik. Kasvatajad muidugi ei sundinud ka. Ta on peres ainuke laps ja kui lasteaias liiga palju lapsi korraga on, siis see lärm ja kisa talle ei meeldinud. Tahtis rohkem omaette olla. Samas on ta seltsiv laps. Samuti ei suuda ta pikalt keskenduda ühele ja samale tegevusele. Siis tuli vahele suvi, kus lapsele sai lubada rohkem puhkust ja lootsime,et ehk see aitab. Sügishooaja alguses kasvatajalt uurides nagu öeldi, et kõik korras. Nüüd kuu tagasi sai valmis lasteaia renoveerimistöödja lapsed läksid asenduspinnalt oma aeda. Laps ise ootas seda minekut. Nüüd aga pidi lapsel jälle kõige vastu trots olema, iga väikse asja peale pidi nutma hakkama. Arvati,et ehk ei ole uue majaga kohanenud ja vajab lisapuhkepäevi. Kas tõesti võib selles asi olla? Teine mure on suhe isaga. Juba väiksest saati olen lapsega põhilidelt mina olnud. Isa on enamus nädalavahetustel õllene ja tihti magas oma peatäit välja peaaegu terve nädalavahetuse. Muidugi on see pingestanud meie omavahelisi suhteid ja nägelemisi on lapse juuresolekul olnud. Viimasel ajal aga on lapse suhtumine isasse olnud tõrjuv. Tahab ainult emmet. Ütleb kohe välja, et issit ei taha, ei armasta, issi võiks ära kolida. Eile läksime kodust ära vanaema juurde ja ütlesin lapsele, et tee issile tsau ja vastus oli,et ei taha. Vanaema juures valetas vanaemale, et issi tegi talle haiget ja sai muhu kuigi tegelikult sai selle lasteaiast. Olengi nüüd mures, et mis meie lapse peas ja sees toimub. Miks on tal lasteaias selline trots? Miks ta issit ei taha ja ainult emmet? Kuidas ma teda aidata saaks? Parandada suhteid isaga?
Teil on mitu lapsega seonduvat muret ning ka paarisuhtes on rahulolematust.
Eelkooliealise lapse juurde kuulubki see, et laps on väga tundlik, ta elabki põhiliselt oma tundeid tundes ja neid oma käitumise kaudu väljendades, kuna ratsionaalsed lahendused ja olukordade analüüs ei ole lapse ajule veel võimetekohased. Küll peaksid head lahendused keerukates olukordades olema jõukohased vanematele. Seega kui laps nutab, on trotslik, ütleb: et taha, mine ära jne, siis on lapse kõrvale vaja rahustavat vanemat. Kui vanem kõigis emotsionaalsetes olukordades on rahulik, mõistev, tasakaalukas ja toetav, ning mis eriti tähtis - lahendustele suunatud, siis õpib ka laps tasapisi oma tunnetega toime tulema ja ka lahendusi leidma.
Lapsed taluvad pinget ja seltskonda erinevalt. Osa lapsi tunnevad end ka võõras seltskonnas ja paljude inimeste hulgas hästi, teised aga mitte. Lapse eripäraga peaks alati arvestama, ilmselt vajabki teie poeg n-ö lühendatud töönädalat, ja võimalusel võiks regulaarselt teha lasteaiavabu päevi. Trotslik käitumine võib olla viide lapse toimetulematusele pingega - ta lihtsalt kaitseb ennast sel moel. Mis keskendumist puudutab, siis lapsel, kes on oma tunnete mõju all (hirm, trotslikkus, ärevus, ka suur rõõm jms), siis tal ongi raske keskenduda, ka suur inimene ei suuda keskenduda, kui emotsioonid on esil. Keskenduda saab rahulikus, pingevabas õhkkonnas, lapsele on vaja luua see õhkkond ja teda on vaja toetada keskendumise õppimises, see tähendab koos keskendumist, lapse meelitamist keskendumisele, tema tunnustamist pingutuse eest.
Ka neis olukordades, kus laps väljendab selgesti, mida ta tahab või ei taha, on vaja eelkõige mõistmist ja arusaamist, miks laps väljendab end just sel moel. Hinnangust ei ole abi (vahel vanemad neis olukordades asuvad lapsega riidlema: kuidas nii, et sa ei armasta issit, laps ei tohi selliseid asju öelda jne), abi on mõistmisest ja püüdest lapse käitumist mõista. Laps kindlasti armastab oma issit, see ei saa teisiti olla, ent kuna issil (teie kirja järgi otsustades) on vähe aega ja tahtmist lapsega tegeleda, siis laps oma pahameelt ja tõrjumist välja näidates võib tegelikult väljendada hoopis valu issi puudumise tõttu. Kui teie ja lapse isa vahel on olnud konflikte, siis võib issi olla lapse jaoks mõnes mõttes ka kartlikkust tekitav. Lapse jaoks on olukord kindlasti haiget tegev, sest laps otsustab omaenese väärtuslikkuse üle selle kaudu, kuidas temasse suhtuvad tema vanemad. Kui isa on pigem eemal - nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt - siis tekib lapses paratamatut tunne, et ta ei ole kuigi väärtuslik.
Teie enda lahendus - et kas peaks parandama suhteid isaga - on igati tervitatav. Kui teie suhe on parem-rahulikum, saab eeldada, et olete rahulikumad ka lapsega; kui isa on olnud pigem eemal, siis on isa ülesanne hakata looma suhet oma pojaga, ainult tema saab seda algatada. Kui ka issi on lapse jaoks rohkem olemas ja koduseid pingeolukordi on vähem, saab ka laps rahuneda.
