Kirjutan siia sooviga jagada korraga nii muret kui rõõmu. Olen 33 aastane naine, kes on olnud pikalt söömishäirete käes. Olen viibinud Tartus ravil ja võin julgelt öelda, et viimase aastaga olen teinud edusamme. Minu liigsöömishood on vähenenud, olen ensekindlam. Energiat ja elurõõmu on rohkem. Õpin kaugõppes Tallinna Ülikoolis, käin tööl, sel suvel abiellusin oma kalli abikaasaga, kes on mulle palju toeks olnud. Aga minu mure ja hirm on tagasilangused söömishäiresse. Need ei kesta kaua, nt võin nädalaid toituda normaalselt ja siis ühel päeval üle süüa ja minna tualetti end tühjendama. Olen sellest ka oma mehele rääkinud. Ma tahan olla tema ees avameelne, ei taha midagi varjata, aga hirm on ikkagi suur. Saan aru ja olen teadlik, et üks aasta on lühike aeg selleks, et söömishäiretest lõplikult vabaneda. Kuid haiget teevad ka need enesesüüdistamised, mis peale tagasilanguse hetki tulevad. Nutan ja olen endast täiesti väljas. Suudan küll maailmale näidata, et kõik on hästi ja naeratada, aga südames on ikkagi see hirm ebaõnnestuda.
Tänan, et jagasite väga tundlikku teemat ja enesega võitlemise raskusi. Hea meel on selle üle, et olete iseenda eest hoolitsemist tõsiselt võtnud, teinud läbi ravi ja saavutanud häid tulemusi. Nüüd siis on peamine hoida seda, mis on hästi. Teid aitab teadmine, et olete muutuseks suuteline - seda olete juba kogenud ning et teil on lähedase inimese teotus, saate olla aus ega pea varjama oma raskusi. Usun, et see on väga vabastav ja samas ka ohjav. Kuid jah, enesesüüdistused võivavad olla vahel aga kõige raskemad. Nii on ka paanikahäirega inimestel - kõige suurem hirm on paanikahoo enda vastu, mitte niivõrd nende asjade ja olukordade suhtes, mis paanikat vallandavad.
Tahan teid julgustada mõtlema endast just sellisena nagu olete ja aktsepteerima endas nii oma tugevusi kui ka nõrkusi ja uskuma, et suudate teha häid valikuid. Mulle tundub, et teid ei aitaks see, kui pidevalt võitlete endaga ja püüate midagi tõestada. Kui keskendute liialt palju söögile või sellest vabanemisele, siis see on just lõks, mis teid võib jälle ohustada. Mõelge ka söögist neutraalselt, st see pole ei preemia, mida võite endale lubada ega ka mitte ohtlik asi, millest peaks pidevalt hoiduma. Parim oleks ju see, kui söömine ja toit ei oleks mitte kuidagi seotud teie enesemääratlusega. Toit on lihtsalt toit ja mitte midagi muud. samuti pole söömishäire teie isiksuse osa. Mõelge selle üle, milline te päriselt olete, kõigi oma omadustega, aktsepteerige iseendas oma sisemist mina.
Midagi peab tulema kindlasti ka selle asemele, kui teie elu ja mõtteid ei keerle toidu ja söömise ümber (juhul kui seda ikka on). Seega oleks tore, kui suudaksite keskenduda kõigele muule oma elus, leidke huvitavaid tegevusi, suhelge meeldivate inimestega, tehke neid asju, mis meeldivad ja mis pakuvad teile eduelamusi. .
Ma küll ei tea, kas tegutseb kuskil ka sobivaid toetusgruppe ja kas neist oleks teie mure korral abi. Kuid küllap oskavad teid konsulteerinud ja aidanud spetsialistid veel öelda, mis toetab teid nüüd, kui olete olnud aastajagu parenemise teel. Soovin teile meelekindlust ja leppimist iseendaga ning uusi huvitavaid elamusi ja rõõme elus.
