Mul on 1,9 aastane väga aktiivne, seltsiv, rõõmsameelne laps (poiss). Võõraid inimesi algul võõrastab, mingi aja möödudes võtab omaks. Võõraid onusid kardab kõige rohkem. Laps saab mul väga hästi läbi, minu õe ja minu vanematega. Kuna minu vanemad elavad meile väga lähedal siis kord nädalas või kaks, käivad meie juures, või siis meie nende juures. Minu Õde elab ka nendega. Sel hetkel kui nad meie juures on või meie nende juures, on laps minu kui ema jaoks nagu kadunud. Mängib ja toimetab rohkem minu õega ja minu emaga. Minu juurde tuleb laps siis kui niiöelda mingi probleem on. Kas õde või ema ei saa aru, mida laps nt omaskeeles räägib, või kui kukub või haiget saab, siis olen mina ainuke kes tohib lohutada ja peale puhkuda. või siis kui suu või käed mustakas saavad siis peab emme need puhtaks tegema.
Vahel tekib tunne et ma pole piisavalt oma lapsega tegelenud või jääb tal minuga olles millestki puudu. Vahel tulevad mõtted, et just teised saavadki minu lapsega paremini hakkama. Vahel isegi laps nutab kui minu õde läheb ära. Kui mina käin vahel kodust ära ei ole lapsel mingit nuttu. Jah musi ja kalli peame tegema. Tagasitulles tuleb kallistama ise.
Vahel lihtsalt tekib tunne, et ma pole suutnud oma lapsele esimese eluaasta jooksul piisavat turvatunnet ja kiindumissuhet luua.
Kurb tunnistada aga vahel ka olen lapse peale karjunud. Siis seletan miks nii tegin , ja palun vabandust ja ütlen et ma tegelikult ei tahtnud karjuda. Tunnen igakord süüdi ennast. Õnneks pole neid kordi palju olnud. j. Kui mingi olukord tekib kus tahaks karjuda, siis võtan lapsel vaikselt kätest kinni, kükitan tema juurde, ütlen näiteks: Emmet ei tohi lüüa, sest emmele saab haiget ja emme muutub kurvaks., kui veel lööb siis käitun samamoodi. piisab vist kolmest korrast ütlemisest ja enam ei tee.
Tulles tagasi selle karjumis perioodi juurde. Karjuma hakkasin, kui laps oli kuskil aasata ja seitsme kuune. Ma ei karjunud iga päev. vahel harva , kui lihtsalt enam ei jõudnud. Rohkem muidugi on neid kordi, kui lihtsalt läksin teise tuppa. lugesin kümneni ja siis hakkasin oma last lohutama , sest tema ju nuttis.
Kuidas oma lapsele näidata, et emme ikkagi armastab teda, isegi siis kui vahel tõesti midagi pahasti on. Armastan ju oma last. Kardan ka võib-olla liialt palju seda, et laps eelistab teistega rohkem koos olla kui oma emaga. Kuidas ma tean et mu laps ikkagi vaatamata kõigele, mind ikka armastab.
Igapäev ütlen, oma lapsele et armastan teada ja et ta on emmele väga kallis. Sõnad on ju üks aga teod vist loevad rohkem. Kuidas ma seda tegudes väljendada saaksin. Me teeme ju kõike koos kallistame musitame mängime, eespool juba kirjeldasin mida me koos teeme.
Räägin ka natuke lapse isast, ja üks küsimus oleks ka.
Lapse isa käib tööl. Hommikul saadame isa tööle muside ja kallidega. Õhtul tuleb isa hilja, laps juba magab. Nädalavahetustel on isa kodus. Laps aga tahab ainult minuga mängida. Üritan last ka isaga mängima panna, aga eriti see ei õnnestu. Tahab ikka koguaeg emme juuresolekut. Vahel nad tõesti jäävad kahekesi ka, siis müravad või vaatavad telekat.
Kuidas saada isa ja lapse suhet tugevamaks muuta?
Loodan et saite mu pikast ja keerukast jutust aru.
Küsite, kas teie ja teie poja suhtega on kõik korras. Kahtlete, kas teievaheline kiindumussuhe on piisavalt turvaline.
Lugedes teie kirja jääb mulle pigem mulje, et teie poeg tajub teie omavahelist suhet turvalisena. Kui laps on julge piisavalt tuttavate pereliikmetega suhtlema, on see märk just sellest, et laps tajub ümbritsevat keskkonda ohutu ja sõbralikuna. Inimene, s.h. väike laps, suhestub maailmaga just nagu ta on tajunud oma suhet emaga (või esmase hooldajaga). Kui ema on olnud lapse jaoks ettearvamatu, siis võib juhtuda, et ka laps on oma teistes suhtlemissituatsioonides ettevaatlik ja kahtlev. Kui ema on olnud lapse jaoks kindel, julgustav ja kättesaadav, siis võtab laps selle sisetunde kaasa ja asub julgelt iseennast ja maailma avastama. 1 a ja 9 kuulisel lapsel just selline arenguülesamme ongi- emast eralduda ja tähelepanu suunata teemadele- kes ma olen ja mida mina ise saan, oskan ja tahan. Ilmekaks näiteks ongi see, kui laps toimetab teie vanematega või õega meelsasti, kuid tuleb teie käest abi ja lohutust saama, kui ta ise mingi olukorraga veel hakkama ei saa.
Mis puudutab lapse ja isa suhet, siis öeldakse, et isa igapäevasest kohalolekust isegi olulisem on see, milline on n.ö. isa pilt ema peas. Kui teie tunnete, et teie suhe lapse isaga on rahuldust pakkuv, siis tajub seda ka laps. Arenguliselt on lapse esimese ja kolmanda eluaasta vahel isa rolliks n.ö. tulla veidi ema ja lapse vahele. On väge erinevaid isasid, kuid miinimumprogrammiks on täiesti OK, kui see toimub esialgselt koos telekat vaadates ning natuke mürades. Olulisim asi seejuures on, et isa näitaks ise üles initsiatiivi lapsega suhtlemiseks. Võib ola on just isa see, kellega saab edaspidi linnumaja üles panna ja siis linde uurida või kellega koos esimesest lumest uhke lumememm meisterdada või kellega koos legodest mänguautole garaaz meisterdada või kellega koos uut autoraamatut uudistada.
Armastust on erisugust ja seda ei ole võimalik üheselt defineerida. Näiteks teie laps näeb ajapikku seda, et kui ema on parasjagu heas tujus ja kallistab mind, siis ta tavaliselt ütleb, et armastab mind. Järelikult armastus= hea tuju ja kallistus. Nii need tähendused tekivad.
Kui rahunete ja leiate endale piisavalt aega ning olete enda vastu leebem, küllap siis näete armastust igas hetkes.
