Tere!
Pole midagi raskemat lapse surmast. Lapse surma üleelamisi suudavad kirjeldada vaid need emad ja isad, kes on ise sellega silmitsi seisnud. Kuid ometi tuleb selle kaotusega kuidagi toime tulla.
Esialgu tõrgub mõistus toimunut vastu võtmast. See on kaitse, sest me ei suuda korraga toimunut enda jaoks mõistetavaks teha ega emotsionaalselt üle elada.
Kallis ema! Te olete leinas. Ma küll ei tea. millal Teie laps suri ja mis temaga juhtus, kuid lubage endale leinata. Lein on normaalne reaktsioon kaotusele. Üksi on raske oma kurbusega toime tulla. Kui teil on kedagi, kellega saate jagada oma mälestusi oma lapsest, temaga koosoldud ajast, siis tehke seda.
Meenutamine on raske ja valulik, sest seda aega ei saa enam kunagi tagasi. See teebki hingele erilist valu: kunagi ei saa ma enam oma last tagasi. Alles on vaid mälestused temast, mis valuliselt lõikavad hinge. Valust on vaja valuga läbi minna- natukesehaaval. Kui on kurb olla, siis lubage kurbus endast välja. Süda tahab sees lõhkeda. Vahel võib olla tunne, et enam ei suuda. Suudate! Ärge andke alla! See on vaid tunne, et nüüd on kõik...
Koos lapse kaotusega kaotab ka ema osa endast. Seega on vaja ennast "uuesti kokku panna", ümberhinnata oma senine elu üldse. Kuidas elada ilma temata? Kes on mul olemas? Mida ma oma elus muuta tahan?
Jätkake oma igapäevaste rutiinsete toimetuste tegemist. Kui ise ei suuda, siis paluge kedagi, kes aitaks. Peaasi, et ei tekiks tunnet nagu elu oleks jäänud seisma. Elu läheb edasi. Üks on kindel: alati tuleb homme.
Väljaelatud kurbus teeb ruumi homsetele lootustele, et ma saan, ma pean endaga hakkama saama.Te olete kaotanud lapse, kuid Te ei ole kaotanud ennast.
Kui oleksite minu käte ja silmade ulatuses, siis embaksin ja hoiaksin Teid õrnalt ja toetavalt.
Lugupidamisega: Ene Raudla
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
|
