Tere,
Minu mure seisneb järgnevas: hetkel 7-aastane tütar on elanud isa juures pisut alla aasta. Enne seda elas laps ema, ehk siis minu, juures- kuni ühel nädalalõpul, kui isa lapsele järele tuli (lapsega kohtuda sai ta alati siis, kui soovis- samuti nädalalõppe ning puhkust veeta jne) ent nädala viimasel päeval, mil isa lapse tagasi tooma pidi sain telefonikõne, kus isa teavitas, et ta last tagasi ei too, kuna tema arvates on lapsel tema ning tema uue elukaaslase juures parem.
Kuna tol hetkel olin äsja elukohta vahetanud ning lapsele ei leidunud kohe lasteaiakohta mistõttu ma koduseks jäin- ent isa sõnul oli tema elukohas olemas lasteaiakoht (mis ju sügisel kooli minevale lapsele siiski tarvilik), siis nõustusin sellega lapse vajadustest lähtudes. Mõne aja möödudes aga ei lubanud isa last minu juurde, telefoni teel sain küll suhelda ent lapse minu juurde toomine oli ühtäkki keelatud- lubas vaid, et: "võid talle paariks tunniks külla tulla kui tahad". Suure-pika läbirääkimise tulemusena sain siiski lapse kaheks nädalaks suvel enda juurde.
Kuna ma ei näinud muud võimalust lapsega kohtumisteks ning tema elus osalemiseks- kolisin elama samasse linna, sellest aga isa eelnevalt teavitamata. Seejärel palusin, kas laps saaks veeta sügisese kooliaheaja minu juures- ning sain selleks loa. Kui isale selgus asjaolu, et olen kolinud lapse lähedale elama, sain kahel õhtul lapse endale külla kaheks tunniks korraga- ning seejärel tuli meile ootamatu üllatusvisiit lastekaitseametniku ning sotsiaaltöötaja poolt, kes tulid muretseva isa soovil tutvuma meie elamistingimustega, kuna need polevat lapsele sobilikud, magatakse madratsitel ja puuduvad normaalsed elutingimused (kuna suuremad asjad kinkisime või müüsime enne kolimist ära, uude elukohta sobivat mööblit aga kõike mingis faasis veel ei olnud- mis aga kattus lapse koolivaheajal minu juures veedetud ajaga, siis tellitud uute voodite kohalesaabumiseni- millele saatjapoolne viivitus tekkis- magasime madratsitel).
Voodid saabusid ning praeguseks on kõik nii nagu peab, mida ka lastekaitse- ning sotsiaalametnik oma külaskäigul tõdesid. Lubades isa rahustada, et põhjust muretsemiseks ei ole.
See asjaolu aga ei takista isal siiski keelata lapsel olla ema juures rohkem, kui 2 tundi korraga, nagu selgus kui püüdsin rahumeelselt saavutada kompromissi ning kokku leppida lapse kasvatuses osalemise, temaga aja veetmise ühiselt koolitööde tegemise ning tema elus osalemise osas. Ning et, kui saangi lapse nädalalõppudel enda juurde, peab laps tingimata ööseks koju minema- põhjuseks tõi, et elan ju nüüd siinsamas ning laps peab öösel kodus magama. Kui tuletasin isale meelde asjaolu, et ta lapse lihtsalt enese juurde jättis ning et ma lapse vajadustest lähtudes tookord sellel sündida lasin ning et ka mina võiksin ju samaga vastates lapse lihtsal enda juurde jätta, mida ei teeks, aga võiks- süüdistas lapse isa mind ähvardamises ning ütles, et mitte mingil juhul ta last mulle ei anna, keeldudes ka igasugusest edasisest arutlusest ning lõpetas kõne.
Kuidas peaksin edasi käituma? Mingil juhul ei soovi ma, et laps selle vaidluse ajal kannataks või kuidagimoodi kahju saaks, mis aga kohtuvaidluse puhul tõenäoline on, seetõttu ei hakanud ma ju ka varem neid asju kohe läbi instantside ajama. Saan aru, et lastekaitsespetsialisti vahendusel on üks võimalus- ent praegu tunnen, et vastasseis on nii tugev ja et aeg töötab siinkohal minu kahjuks, kuna lapse elus osalemiseks on mul teise poole poolt liiga piiratud võimalused ning mida aeg edasi, seda katkendlikumaks suhe lapsega on muutunud.
Mis oleks õige käitumisviis tekkinud olukorras?
Tänan ette.
|
