Tere!
Olen tädi, kel endal veel lapsi pole (ja seetõttu aboluutselt diskvalifitseerub lastekasvatusteemadel rääkimiseks), kuid kes inimeste emotsioonide suhtes äärmiselt tundlik on. Mu õe pere pole just kõige toredam keskkond laste kasvatamiseks (palju närvilisust ja karjumist, ka mina tunnen end nende seltskonnas väga ebamugavalt). Tegu on noore perega ja probleeme on mitmeid, aga tean, et parem on oma nina mitte väga tugevalt teiste asjadesse toppida.
Kõige valusam on mul aga vaadata noore isa käitumist, kes oma lastega end vähemalt kõrvalt vaadates nagu väga ebamugavalt tunneks. Ta käitumine on tihti väga lapsik ja ta sageli kiusab oma lapsi, eriti 5-aastast poega. Üldiselt lapsi ikka vahel narritakse, aga tema puhul on see probleem, et ta ei tea, millal lõpetada. Näiteks: võtab lapse mänguasja ära ja peidab enda selja taha ära ja käseb üles leida. Alguses on lapsel ka lõbus, issi ikkagi tegeleb temaga, aga mõne aja pärast see olukord kaotab oma huvitavuse. Laps läheb endast välja, aga isa ei saa sellest aru (või ei taha aru saada) enne, kui laps nutma hakkab ja emme juurde jookseb. Ja siis ta tõreleb lapsega, et too nii tühise asja pärast nutma hakkas. Sama lugu on näiteks lakke hüpitamisega (vahel teeb nii kaua, et laps hirmust kisama hakkab - isa ignoreerib lapse palveid ta maha panna). Sama lugu näiteks kõditamisega. Jne.
Seejuures on isa võimetu lastega toime tulema. Ta ei ole peaaegu et üldse lastega üksi kodus olnud ja nüüd ei julge teda enam jättagi, sest ta ei oska piisavalt lastega tegeleda ja üldiselt ta ka ise keeldub sellistest olukordadest. Ta ei kuula üldse lapsi (teine laps on 2-aastane tüdrukutirts), nt kui tüdruk potil käib ja issi kuivatab ja issi kehvasti kuivatab (isa teeb seda hooletult) ja seepeale tüdruk keeldub pükse jalga panemast (no märg on), siis selle asemel, et üle kuivatada, hakkab isa kärkima, et tüdruk püksid jalga paneks. Järgneb hüsteeriliselt nuttev laps ja endast väljas isa, kes ei oska kuidagi olukorda lahendada.
Oehh, pikk jutt sai. See issi on alles piisavalt noor (vanust on tegelikult üsna piisavalt - 2 ja ebakindel, et midagi talle öelda eriti ei saa, sest ta tõmbub seepeale kohe kaitsesse, Kas oskate soovitada mõnda head raamatut laste arengust ja psühholoogiast, et ta lapsi paremini mõistma õpiks? Ma loodan, et suudan ta seda lugema suunata ja siis ta ehk saab ise nende asjade peale mõelda ja ehk jääb midagi kasulikku külge ka.
Suur tänu!
|
