..minuga on nii, et olles üle elanud valusa lahtirebimise
, on tekkinud mu kõrvale inimene, kes armastab mind ja kelle vastu ka minul tunded on..ainult et minu tunded on seekord VÄGA IMELIKUD.
Polnud sellist AHHAA! tunnet, et olen nüüd armunud ...puuga pähe saanud vms....mida olen varem kogenud.
Mõtiskledes selle üle tekkis minus küsimus, kas see on ikka õige...kui ei tekigi armumise etappi, on vaid suur tänutunne selle vastu et elan ja olen olemas ja tunnen ja mind imetletakse ja et ma igatsen kellegi järele...ja mitte ainult KELLEGI järele, vaid just tema järele...ja et tahan teda hoida ja talle anda,on andmissoov ja jagamissoov.
Kuidas teil on hilisemad armastused tekkinud, kui olete eelnevalt väga haiget saanud( olete lootnud et see suhe ei purune iial) ??
Mind huvitab, kas ma olen endale mingi kooriku kasvatanud, või on mu käitumine päris tüüpiline, pärast kõike kogetut.
