Koos oldud juba üle 6 aasta. Vägivallahoogusid tuleb ette - täiesti ilma igasuguse hoiatuseta. Midagi arutada võimalik ei ole - viimane kord kui püüdsin selgeks teha, et ka tema võiks kodusest majapidamisest osa võtta, sain korraliku muhu ja ilmselt ka kerge põrutuse, sest pea siiamaani huugab. Oma arust täiesti rahumeelselt alanud vestlus, kus palusin tal korraks minule pühenduda arvuti ees. Tulemus - läks hoopis teleka taha. Läksin järgi ja palusin täiskasvanu moodi käituda ja minu jutule vastata, naeris ja käskis puldi ulatada. Ei andnud vaid viskasin eemale ja siis tuli kallale. Selliste hoogude vahepeal on kõik vägagi hästi, saame hästi läbi ja teeme paljusid asju koos. Samas alati kui püüan talle selgeks teha, et ka tema peaks andma oma panuse kodusesse asjde korralduse, siis kas vingun või lõpeb asi nii... Väsinud olen olemast kokk, koristaja, pesunaine ja koera eest vastutaja.
Kas ainus võimalus on lahku minna? Meest vist muuta ei saa ja ise ei taha endale ka sellist elu, kus minu tööpäev jätkub kodus hilisööni ja tema siis istub arvuti taga. Niipalju veel, et seni olen mina väiksema koormusega tööl käinud ja siis kõik kodused tööd lihtsalt tema töö ajal ära teinud. Nüüd mõlemad ühepalju tööl (mina rohkemgi) ja palk ka võrdne.
Olete häiritud mehe käitumisest ja tunnete end kurnatuna kodutööde koorma all. Nagu selgub, olete kaotanud lootuse olukorda muuta ning saavutada üksmeel kohustuste jagamisel. Tõepoolest, väga hirmutav on see, kui rääkimine lõpeb selguse asemel agressiivsete reageeringutega.
Miski ei õigusta vägivalda (kui just pole tegemist enesekaitsega). Väidate, et vägivallahoog saabub ilma hoiatuseta. Enamasti on ilmselt sellele ikka eelnenud midagi, miski käivitab sellise reageeringu. Me ootame õigustatult seda, et isegi ärritatud olekus suudetaks end väljendada ja konflikte lahendada ilma teisi füüsiliselt ohustamata. Selliste olukordade kordumisel on kindlasti vaja midagi tõsiselt ette võtta. Probleem seda hullem, kui on muutunud juba harjumuspäraseks viisiks suhteid klaarida või mis veel keerulisem, kui esinevad täiesti etteennustamatud hood. Ma ei tea, kui ohtlikuks tee olukorda peate – kirjast jääb mulje, et te ei vaja kiiresti sekkumist füüsilise turvalisuse pärast, pigem olete mures kodutööde suure koormuse pärast ning tunnete lootusetust mehelt abi ja mõistmist saada.
Niisiis, Teie poolt kirjeldatud olukorras käivitus agressiivsus, kui soovisite mehele selgeks teha, et ootate temalt majapidamistöödest osavõtmist. Mees on väitnud, et peab seda vingumiseks ning see ilmselt vihastab teda.
Kui nüüd sooviksite olukorda muuta, siis üks võimalus on proovida mõnel kodurahu hetkel istuda mehega maha ja jagada omavahel ülesanded ära, et ei peaks üksteist häirima pidevate meeldetuletustega. Kui on teada, kes mida, mis ajaks või kui tihti teeb, siis ei ole ka niipalju häiritust, kui samal ajal on teisel hoopis plaanis arvutis olla või telekat vaadata või lihtsalt puhata jne. Võimalik, et mees tunneb end üsna alandatuna kui naine teeb etteheiteid, et ta ei ole selline mees nagu peab ja jagab korraldusi (tema jaoks ehk koguni kamandab?). Vahel on see liiga raskesti mõistetav ootus ja liialt üldine, et „tuleks rohkem majapidamistöödes osaleda”.
Seega, alustada võiks sellest, et anda teada, kui väsinud ja tüdinud te kohustustest olete ja vajate mehe abi. Mõelge läbi, kuidas on kujunenud need olukorrad, kus te rõõmsalt ja rahulikul koos olete midagi toimetanud ning jagage mehega seda rahulolu.
Lühidalt öeldes proovige väljendada, kuidas teile miski mõjub, mida vajate, kuidas end tunnete. Jätke välja kõik, mis sisaldab mehe halvustamist, süüdistamist, hinnanguid talle, samuti vältige käskimist, korraldamist, ähvardamist jne. Peamine on väljendada seda, mis käib Teie enda kohta - tunded, mõju Teile, vajadused. Kuulake ära ka mehe soovid ja vajadused. Alles seejärel on loota, et saate koos läbi arutada ning saavutada sellised kokkulepped, millest kumbki ka kinni pidada soovib.
Kuigi, nagu ma aru saan, pole Te sellise tulemuseni jõudmises just optimistlik. Tõesti, alati peaks olema Teile teadmine, et Te ei pea leppima vägivaldse kohtlemisega ning sellega, et mees ei proovigi Teid mõista ning kodu eest vastutust võtta. Siiski loodan, et enne kui päriselt loobute, pole ju miskit kaotada ka siis, kui veel proovite. Julgustage ka meest rääkima, kuidas ta koduse eluga ja omavaheliste suhetega rahul on. Teie kirjast on ka paista üks lootusekiireke – saate vahel hästi läbi. Seda head soovingi Teile rohkem!
