Oleme mehega koos elanud aasta. Meie suhe algas 2 aastat peale nende lahkuminekut. Tal on eelmisest suhtest 10 aastane tütar, kellega aeg-ajalt saavad kokku (kui endine elukaaslane ikka lubab), kuid telefonis ja msn-s suhtlevad pea iga päev. Murelikuks teeb see, et kardan ilmselt vist tobedaid asju. Meil on plaanis sügisest lapsi saada ja see on pannud igasugu asjadele mõtlema, mille peale enne ei tulnudki. Ja ootaksin ka kindlasti meeste kommentaare!
A kardan, et mu mehe jaoks ei ole meie lapse sünd sedavõrd oluline ja õnnelikuks tegev sündmus kui oli esimest korda isaks saada. Olen palju kuulnud kui räägitakse, et meeste jaoks on ainult see esimene jkord kõige olulisem ja erilisem. Hirm, et meie rasedus ja lapse sünd ja olemasolu jätaksid ta suhteliselt külmaks just sel põhjusel, et tal jub aon laps. Muidu on ta väga lastsõbralik mees, alati seltskondades tegeleb lastega. Ja kui oleme ta tütrega kolmekesi koos olnud, siis alati tegelb lapsega palju ja on väga hea isa mulje endast jätnud. Vahel isegi näib, et ta nagu unustaks minu ära, sest minuga eriti ei räägi. Lausa tekib tunne, et ma pole tema jaoks üldsemitte tähtis. Ise ta ütleb, et kõik mu kahtlused on alusetud.
B Kardan, et meie lapsed ei saa tema jaoks olema sama kallid ja samavõrd armsad kui on ta esimene laps, keda ta ei saa näha nii sageli kui ta ise tahaks. Ja et kui oleksime kõik koos, siis pööraks koos olles meie lastele vähem tähelepanu kui oma esimesele lapsele ning me lapsed oleksid väga õnentud ja tunneksid ennast tõrjututena.
C Kardan, et tulevikus laseb oma lapsel endaga manipuleerida. Nt ostab talle kalleid asju mida laps tahab (sest laps muidu nt ähvardab, et ma enam ei armasta sind), aga samal ajal jäävad meie lapsed millestki vajalikust ilma. Tõsi, siiani ei ole ta endast jätnud sellise mehe muljet, et ta võiks nii teha.
D olen mures, et kui olen rase ja ta katsub minu kõhtu või käib minuga arsti juures kaasas või tuleb minuga sünnitusele kaasa, et siis nendel hetkedel ta väga palju mõtleb hoopis eksile ja temas vallanduvad mingid vanad õrnad tunded eksi vastu. Ise ütleb, et see pole võimalik, et tema südames on vaid armastus minu vastu ja et seal pole eksist varjugi.
E kardan, et kui ta om alapsega suhtleb, siis tegelikult ei ole ta oma mõtetes ja tunnetes ainult isa rollis ja ainult oma lapsega, vaid laps meenutab talle pidevalt eksi ja neid tundeid ja aegu, mis neil koos olid. Mees küll väidab, et nii ei ole. Et ta on isa, on OMA lapse isa, mitte ei mõtle suhtlemise hetkedel ega ka muul ajal eksile ning et tal ei teki mingeidki õrnu tundeid ja nostalgiat eksiga seoses.
Palju kartusi ja kõhklusi ja õnneks vaid oletused. Muretsete tuleviku pärast ja soovite oma tulevasele lapsele ja perele parimat. Olete tunnetanud mehe juures palju toredaid ja positiivseid suhtumisi ja kogenud tema sobivust ja valmisolekut isa rolliks.
Ja ometi närib kahtlus hinge, kas see kõik toimib ka teie ühise lapse sündides ning kas mehel jätkub armastust ka talle.
Mis teid veenaks, et mees võib olla pühendunud ja hooliv ka oma uues peres. Kui nüüd provotseerida, siis kas see, kui ta oma tütrele vähem tähelepanu pööraks, lastega mitte nii hästi läbi saaks, oma eelmisse peresse ja suhetesse jahedamalt ehk isegi kahetsusega või kuidagi negatiivselt suhtuks. Vaevalt, julgeksin nii oletada.
Kui nüüd vaataksite veelkord endasse, kuivõrd olete endas kindel, valmis pere suurenemiseks, ema rolliks. Paljudel emadel (ka isadel) on perioode, kus hirm ebaõnnestuda vanemana võtab võimust ja see on loomulik. On tegemist ju ühe vastutusrikkaima ülesandega elus. Hea, et olete saanud oma mehega neil teemadel rääkida ja jagada oma kõhklusi. On ehk midagi, mis on veel peidus ja ootab selgust? Teie oma vaheline suhe, kindlustunne tulevikus, oma tunnetes?
Kui endas on selgus ja kindlustunne olemas, siis kergem ja optimistlikum ka tulevikku vaadata. Niisiis, tagasi mehe juurde - praegu on peamine mure, kas mees suudab end jagada mitme lapse vahel ja kas tal ei võiks olla alles õrnu tundeid endise naise suhtes. Tõepoolest, eelmine pere kuulub teie mehe ellu ja seeläbi puudutab ka Teid ning sellega toimetulek on vahel üsna keeruline. Kindlasti käib peast läbi palju võrdlusi, ärritavaid oletusi ning halvimal juhul püüate justkui võistelda, et olla parem ning see võib varjutada teie omavahelist suhet.
Küllap on parim see, kui saaksite keskenduda praegusele suhtele, usaldada meest ja tema (ka iseenda) tundeid ning soovi luua uus pere. Teil saab palju olema omamoodi, teie olete just selline nagu olete – emana, naisena, ka teie suhe on ainulaadne, kordumatu. Te leidsite teineteist just sellistena nagu olete.
Minul puudub selline teadmine ja kinnitus, et mehe jaoks esimene laps võtaks temalt energia ja armastuse teiste vastu. Vanemad armastavad oma lapsi igaüht omamoodi. Tõenäoliselt oleks kõigile hea, kui suudaksite võtta mehe suhet tema tütrega kui tema elu olulist ja loomulikku osa. Kui see on raske ja miski närib hinge, siis jõuda äratundmisele, kuidas teile täpsemalt häiriv on ning ikka ja jälle jagada seda mehega – mida tunnete, mida vajate, mida ootate temalt jne. (nt tunnete kõrvalejäetuna, soovite rohkem koos olla, vajate rohkem õrnust ja tähelepanu jne.). Samuti jagage ka positiivseid hetki, mil end õnnelikuna tunnete, mis Teile mehe juures meeldib, mis Teile rõõmu teeb. Seeläbi on võimalik kinnitada vastastikust usaldust ja saada kindlustunnet suheteks tulevikus.
Loodan minagi, et saate veel kommentaare ja kogemuste jagamist teistelt.
Õnnelikku tulevikku teile kõigile.
