Olen 25.a vabaabielus naine. Meil on 1.9 a poeg. Sooviksin veidi nõu, kuidas saada lahti vanadest luukeredest, mis piinavad ja kogu minu käitumist suunavad.
Nimelt kui meie laps oli poole aastane, tekkis mu mehel nö. suhe 14 tirtsuga. mees ise oli siis 27. Suhe oli pigem interneti tasandil: messengeri chatid. Kuid oli juhus, kus ühele sünnipäevapeole ilmus ka see plika. Mees oli üleküllastunud alkohoolist ja ilmselt andis oma tunnetele/vajadustele voli. Ma tean vaid, et suur amelemine käis. Kaugele nad läksid - ei tea. Ise olin loomulikult lapsega kodus. Minu teadmised põhinevad aga minu väga hea sõbra jutust, kes ka seal oli. Mees tunnistas tol korral, et midagi ei juhtunud ja et sellega on kõik jne. Nagu ikka siis lubatakse ja räägitakse.
Elu on edasi läinud. Tundub, et justkui kõik oleks korras kuid samas on see suur aga. Tol korral lõin endale meeletud pildid neist kahest. Ja loomulikult ei jätnud külarahvas mind ilma loba-informatsioonist, kus ikka nüüd on neid nähtud jne.
Aga kibestumus hinges istub. istub teine seal nüüd juba üsna häälekalt. Ja meie suhted mehega kannatavad juba selle all, sest ma kipun (tunnistan) tõepoolest veidi üle pingutama ja forsseerima situatsioone. Kuigi ütlen ka seda, et mees on suhteliselt kinnine ja ei anna oma tundeelust midagi teada - ka mulle mitte. Ütleb vaid, et kõik on korras. Teda sellest kõigest rääkima panna pole õnnestunud. Viimasel ajal on ta hakanud vaid ärritunud toonil ütlema, et jaburat juttu ajan ja keerab selja.
Seoses selle pideva pitsitusega elades, on hakanud peavalud sagenema ja ka muud "naiste hädad".
Kuidas seda olukorda veidigi leevendada selliselt, et pere ikka kokku jääks kuid ma ise saaksin sellest pingest vabaneda.
Truuduse teema kohta suhetes on kõigil oma arvamus, paljudele on see ka isiklikult tuttav ning kahjuks sageli ka emotsionaalselt valus. Võib ju palju arutleda selle üle, kas nn kõrvalhüpped on meestele omane looduse kutse, on see paratamatus, mis juhtub pikaajalise suhte jooksul ning tuleb lihtsalt üle elada või mõranenud suhete tagajärg, juhuslik ahvatlus või mitme asjaolu kokkusattumus jne. Küllap on paljudes lugudes sarnasusi, aga ka midagi, mis on ainulaadne igas paarisuhtes. Vahel on rahustav ja pingetmaandav jagada muret ja saada mõistmist, et tulla toime oma pettumuse ja murega.
Mul on hea meel, et julgete tunda oma tundeid ja soovite leida selgust oma suhetes.
Teil on õigus oma tunnetele, olla kurb, pettunud, vihane, mures tuleviku pärast jne, isegi kui näib, et see on tavaline asi, millega naised peavad arvestama ja leppima ning et paljudel on see üle elatud. Mida rohkem tundeid ja hoolivust Teil oma mehega on, seda valusam on mõelda lähedase inimese jagamisest kellegi teisega. Vahet pole, kui vana too neiu on ja kuidas see täpselt toimus. Küllap on ka alandav ja piinlik tunda väikeses kodukohas avalikku tähelepanu ja pidevaid meeldetuletusi.
Väidate, et olete andestanud, kuid mitte unustanud ning kahtlused närivad hinge. Nagu kirjutate soovite peret koos hoida ja oma pingest vabaneda. Seega, mis on Teile praegu kõige raskem ja häirivam? Mehe vähene soov end väljendada, külarahva jutud, pinge võimaliku kohtumise ees neiuga või mure tuleviku pärast, rahulolematus suhetega, kartus, et Te ei vasta mehe ootustele, emotsionaalne kaugenemine või midagi muud. Küllap pole see üheselt selge. Kuid siiski. Selleks, et oma eluga edasi minna, on vajalik mehega jagada oma segadust ja häiritust. Oletan, et juhtunu üksikasjad pole olulised, ega aita ka süüdlase otsimine, neiu peale pahameele kandmine jne. Asi pole ju selles, kas ja kuivõrd Te armukade olete (igati loomulik tunne ju!). Probleemi võti on ilmselt ikka teie omavahelistes suhetes. Mis on see, mis on toredat, kooshoidvat, millele toetuda ja mida jätkuvalt teineteisega jagada soovite. Ning teiselt poolt, mis on see, mis häirib, millest puudus on, mis teid viib kaugenemisele. Usun, et vajate kindlustunnet ja teadmist, et suhetes on alles tunded, hoolivus ja austus. Proovige siiski väljendada omalt poolt, mida tunnete ja vajate, mida läbi elate. Tehke seda üks kord ja põhjalikult, ilma etteheideteta ja ähvardusteta ning väljendage valmisolekut kuulata ära temapoolsed ootused ja arusaamad. Saan aru, et Teie mees on põiklev ja pole just huvitatud sellisest jutuajamisest. Ka siin on oluline rõhutada, et Teie vajate seda ning soovite parimat kogu perele. Ilma usalduse ja avatuseta jääb probleem hinge närima ja suhe mõraseks. Ja lõpuks, suhe on ikka kahepoolne - Teil on õigus olla rahulolematu sellega, mis Teid häirib ja oodata mehelt mõistmist ning oma vajadustega arvestamist.
Soovin Teile meelekindlust ja teineteise taasleidmist.
