Oleme oma eluga pikemat aega punktis kust edasi minna ei oska.
Palju kordi oleme rääkinud lahutusest, kuid kes nagu pabereid viima läheks seda ei kerki kuskilt esile.Korra isegi käisime selle asutuse uksest sees, kuid oli pühade eelne päev ja teadsime mõlemad, et vastav tuba juba kinni. Nii me seda asja veeretame.
Paistab et kumbki pole otsuses kindel, aga selle taga on ka kolm väikest poissi. Eks selle pärast edasi lükkame, sest vastasel juhul oleks meie vahemaa väga pikk. Asi lihtsalt minus, sest suudaksin lahutuse vist üle elada ainult oma sünnikohta naastes, kui sinna on oma 100km ja poisid kaotaksid sideme isaga.
Oleme korduvalt püüdnud asju klaarida ja proovinud, et nüüd proovime jälle kuid ikka löövad emotsioonid üle pea kokku, räägime teineteisest mööda,ei saa aru üksteisest, mõistame valesti teineteist, ärritume täiesti tühjade asjade peale ja jälle kerkib tüli, jälle teeme käitumise ja tegutega üksteisele haiget ning oleme taas surnud punktis ning jõuame jälle lahutuseni. Suhe on kõike muud kui normaalne. Muidugi veel tegu sellel, et elame ämmaga veel ühes majas ja see muudkui kasvatab oma poega, kuigi too juba 40-ne. Väga keeruline ja väsitav olukord millele ei oska lahendust leida.
Muidugi oleks esimese sammuna kindlasti vaja omaette saada, aga seda tahan ainult mina, sest ämm oskab väga hästi oma last manipuleerida ja mehel on mugav, sest ema jätkuvalt "aitab" oma poega tehes ta eest palju asju ära mis nagu rohkem meeste tööd ja minu poolt mehe jaoks jäetud. Lihtsal ütlemata teeb salani ja pärast näägutab, et näe tema tegi ja pidi tegema. Ja pealegi maja mehe isa ehitatud kuid ämm lubab vastasel juhul kohe maha müüa, kui aga mõni asi talle ette jääb, siis ütleb et tema elab siin surmani.
kuidas leida küll lahendusi, et rahulikult edasi elada.
Te olete mures oma suhete pärast abikaasaga.
Saan aru, et tunnete end nagu ummikus olevana selles suhtes ja ei tea kuidas edasi.
Tundub nagu oleks teil abikaasaga siiski mingi lootusekiir alles, et suhet võiks veel parandada ja päris kõik ei ole veel kadunud.
Kirjutate, et kumbki teist ei ole siiani veel lahutuspabereid sisse andnud. Võibolla on see mugavusest ja niiöelda tahtmatusest seda esimesena ise mitte teha - ootaks pigem, et teine pool teeks. Aga võibolla siiski loodate, et asjad muutuvad ja teie suhe paraneb.
Kui selline lootusekiir tõesti säilinud on, siis tasub jõuvarud kokku võtta ja proovida enda poolt teha midagi, et abielu muutuks jälle mõlemale nauditavaks.
Püüdke parandada esmalt enda käitumist ja suhtumist, sest seda teha on lihtsam, kui muuta teist inimest selliseks, nagu te sooviksite, et ta oleks. Mõelge läbi, mis on need asjad, mis teid selles suhtes häirivad. Seejärel üritage nende hulgast leida asju, milles te suudaksite olla rahulikum ja mitte endast välja minna.
Ütlete, et reageerite mõlemad negatiivselt ka iga väiksemagi asja peale. Proovige mõelda, et see või teine asi on ju tegelikult väike asi, et selle peale ei tasuks mul veel närvi minna.
Säilitades ise rahu, saate ka rahulikumalt abikaasaga vestelda. See aga tähendab, et teie vestlused muutuvad ka üldiselt rahulikumateks. Te saate siis rohkem kuulamisele pühenduda ning hakkate abikaasat paremini mõistma.
Oma rahulikkusega mõjutate kindlasti ka abikaasat - seega tasub proovida
Ka ämma -teema saate tõstatada siis, kui saavutanud veidikenegi rohkem teineteise mõistmist ning iga pisiasi ei aja emotsioone lõkkele.
Julgust, edu ja õnne teile!
