Ennegi olen niimoodi mõelnud oma elu üle peale tülitsemist mehega. Vahel mõtlen, et peaks selle kõik lõpetama. onteine sellise ägeda ja äkilise iseloomuga.
Vihastab kipub laamendama, lõhkuma. On tulnud ka kätega kallale mulle.
Mul on sügavalt kõrini mehe ema igasugu ässitamistest. Unistab see naine, minult vanemlike õiguste võtmisest. Unistuseks see loomulikult jääbki, sest olen igati korralik naine. Töötan ei tarbi alkoholi jne. ühesõnaga tavaline naisterahvas nagu Teie.
Teeksin sellele kõigele lõpu peale, aitab küll, kuid on tekkinud mõningaid raskeid küsimusi. Mees küll ütleb, et kolib minema ja maksab kõik maksud, kuid mulle tundub, et jutuks see kõik jääbki.
Vara jagamiseks peaksin kohtusse minema. Elan väikeses Linnas ja mehe ema elab sealsamas läheduses, ässitades ja jälgides ka lahku minnes endiselt mu elu.
Vihates seda naist on ka tema poeg mulle vastikuks muutunud. Lastele on meed igati normaalne isa. Kui mees keeldub vara jagamast ja jätab sisuliselt asja nii nagu on , ei muutu olukord minu jaoks palju.
Samas olen ise paljude tülide algatajaks ja käivitajaks. Elu on närviline, tihti olen ületöödanud ja väsinud. Mõtlen, et lähen psühhiaatri juurde - tunnen, et võin ämma maha lüüa. Uskuge inimeses ON sellised tunded olemas, vähemalt minus on. Paar korda olen seda nii tugevat endas tundnud, et hirm hakkab iseenda ees. Sellisest lahutusele eelnevale ja sellega seonduvale on vähe tähelepalnu pööratud, samuti materiaalsetele raskustele ja üksindusele jne.
Tundub, et olete oma eluga üsna rahulolematu ja samas ei ole ka jõudu, et asju muuta. Ometi saab probleeme lahendada vaid midagi muutes. Tavaliselt püüame kõigepealt muuta teist inimest. Tundub, et teie ei püüa oma meest muuta, vaid lihtsalt loetlete neid omadusi, mis teile eriti ei meeldi. Teine võimalus on muuta olukorda, Ütlete, et tegemist on väikese linnaga ja lahutus ei muuda eriti midagi. Arvan, et muudab küll. Juba psühholoogiliselt on sellel mõju kõigile osalistele, ka teie ämmale. Kolmas võimalus, on muuta oma suhtumist olukorda. Kui siiani olete oma meest vihanud, sest ei salli oma ämma, siis nüüd võite öelda, et ma võin poega armastada ka siis, kui ma ta ema vihkan. Samas, kas tasub kedagi vihata? Viha on selline emotsioon, et hävitab seda, kes viha tunneb, mitte seda, kes viha esile kutsub. Seega teie ise volitate oma ämma teie elu ja meelerahu rikkuma kui vihastute tema peale. Kas te vihastate halva ilma peale? Vaevalt. Pigem mõtlete, et jälle sajab, vaja vihmavari välja otsida. Mõelge nii, et ka inimesed on nagu ilm. Neid ei saa muuta, kuid saab ennast kaitsta. Mõelge, kuidas ennast ämma rünnakute eest kaitsta ja võib olla aitab, kui mõelda, et see, mida ta teeb või räägib, on tema asi, mitte minu. Inimesed saavad tavaliselt aru, kui keegi põhjusetut laimu või kiusu ajab ja tõenäoliselt see ei mõju teie mainele.
Kui siiski tunnete, et ka abikaasa on muutunud talumatuks ( vägivald teeb seda kindlasti), siis võiks ikka mõelda lahku mineku peale. saan aru, et teil on ka laps(ed). Kuidas nendele see elu tundub? Kas kooselu on parem ja rahulikum kui lahutuse järgne? Ette on raske näha, aga mõtiskleda sellel teemal võiks. Kaaluge nii kooselu kui lahku mineku + ja - ja otsutage siis. Kui tunnete, et tunded hakkavad üle pea kokku lööma, siis võiks ju psühhiaatri või ka psühholoogi poole pöörduda. Mõlemad aitavad, kuid kumbki omal moel. Esimene tablettide ja teine jutuga. Olge julge tegutsema. Ükski asi ei muutu, kui ainult mõelda.Tegutseda on vaja. Head pealehakkamist!
