|
hirmul
Külaline
|
|
Postitatud 14.05.2006 kell 15:27
|
Lugu siis lühidalt selline - olen oma 4-aastat tütart kasvatanud koguaeg üksinda ja oleme väga-väga lähedased. Nüüd on ligi aasta minu elus olnud üks meesterahvas. Saame hästi läbi, käime koos väljas - st. et kõik koos kolmekesi jne.
Probleem vaid selles, et ma ei oska teda oma ellu nö. täiel määral mahutada. Mulle tundub, et minu perekond ongi mina ja mu laps. Mees on vahva küll, aga nädalalõppudel näiteks. Sellest täiesti piisaks...
Tegelikult on selline suhtumine ju vale - kuna sõber on tuttav ka mu tütrega, siis selline nädalalõpusuhe vajaks mingil hetkel edasiminekut. Lapsele pole see kuigi terve eeskuju, kui keegi onu justkui oleks ja samas nagu pole ka.
Samuti on tüdruk hirmus kapriisne ja kiusav, kui me koos oleme. Togib, näpistab, ei kuuletu jne.
Kuidas toimuks nö. "integreerumine" kõige valutumalt? Kohati tunnen, et üksinda on nii lihtne ja kerge ja ei jaksa kogu koormat vedada. Samas on ju kolmekesi tore kah....
|
|
