Situatsioonikirjeldus: Hommik, kell on 6.45, 8-aastane tütar magab oma toas, ema-isa juures hakkab nihelema 1.5 aastane poeg, kes on kella 4-ja ajal nende vahele magama tulnud. Ema ärkab selle peale ja üritab poega edasi magama sättida, istuma tõustes tunneb, et öösel on hakanud päevad ja seetõttu ei saa püsti tõusta, sest siis peaks kohe pesema minema, kuid see ärataks pisipoja lõplikult. POiss jääbki jälle rahulikuks, kuid kell 7 heliseb isa äratuskell ja kogu pere ärkab. Kuna poja mähe on kuiv, palub ema, et isa paneks poja potile, ehk õnnestubki jääda kuiva mähkmega. Vanem tütar tormab kohale, tahab ka perega koos olla. POeg istub korra potile, kuid tõuseb kohe, kõnnib natuke edasi ja pissib põrandale. Tütar ja isa kargavad mõlemad püsti, et haarata potti ja pisiposs sinna panna. Tütar komistab ja jääb isale ette ja isa vihastab, käratab: "Kurat, mida sa teed!" ja annab lapsele lahtise käega pikki pead. Tütar hakkab täie kõriga karjuma, ema haarab ta sülle (öösärk saab loomulikult tagant veriseks, kuid see on tühiasi hetkel) ja käratab isale: "Kas sa oled hulluks läinud või? Mida sa teed?". Isa vastu:"Olen jah!". "Sa oled ikka vahel täielik si..pea ("Sina oled ka, " ei jää isa vastust võlgu), mõtled ka, mida sa teed? Kuidas sa võid last lüüa ja veel vastu pead... kas nüüd siis hakkavad su oma isa geenid sinus välja lööma või? Ta tahtis ju vaid aidata ja sina lööd teda, kus su mõistus on?!", siunab ema natuke aega ja siis rahustab tütre maha. Siis on kõik vaikne. Väikemees jalutab mööda tuba ja pissib jälle põrandale, kuid keegi ei tee välja, isa läheb lõpuks vannituppa pesema ja ema hakkab poja järelt koristama. Tütar läheb oma tuppa paneb riidesse ja teeb end korda, siis hakkab laua taga joonistama. Isa, pesemise lõpetanud, ei ütle midagi. Ema: "Sa peaks tütrelt vabandust paluma ja võiksid vähemalt püüda asja parandada. Ma ei saa muidu lubada, et sina ta lasteaeda viid," mees vaikib ja nii see asi jääbki. Lõpuks, sel ajal, kui ema poega toidab, läheb isa tütre tuppa ja toimub leppimine. Siis hakkab isa minema, tööle. Emale ei ütle ta ühtegi sõna, ei kallista ega suudle nagu igal hommikul, on näha, et ta on vihane. Lastele annab musi, kuid tütart lasteaeda ei vii (tegelikult viib ta lapse iga hommik lasteaeda). "Kui sa praegu ära lähed ja me riidu läheme, siis teeb see meie suhtele väga palju halba," pressib ema lepitust välja. Mees seisab vaikides minutikese uksel, siis läheb. Koju jääb vaikus...
Mida teie teeks sellises olukorras? Olen mehega koos olnud ligi 10 aastat, ta pole mind ega lapsi selle aja jooksul kunagi löönud. Eks riide ikka on olnud ja ta on selline vaikija tüüp, vahel mossitab 3 päeva, enne kui asi lahendatud saab. Tema pere oli väga katkine, isa jõi ja peksis kõiki. Alles siis, kui mees nii vanaks sai, et ramm üle käis, lõppesid isa peksmised, kuid nüüdseks on tema mõlemad vanemad surnud. Mõtlen hirmuga, kas sellele löömisele hakkavad järgnema uued? Või oli see mingi ühekordne plahvatus temas, stressi on meie mõlema elus ju paregu palju. Ja mida teha? Kuidas siit edasi minna? Nii segaduses olen. Ütlesin mehele tõesti väga inetuid asju, mida siiralt kahetsen, kuid samas tegin seda vaid ühel põhjusel - olin tema käitumisest ¹okis, poleks temast seda iial oodanud. Mind valdas sel hetkel hirm, viha, solvumine jms tunded. MIks tema käitus nii, nagu ta seda tegi, ma ei tea. Kardan, et ei suuda teda enam usaldada, öeldakse ju, et kui lööb korra, siis sellele järgneb teine. Samas kahetsen oma sõnu kibedasti, armastan ju teda. Mida teha edasi, kuidas saada tagasi rahulikku pereelu? Ma ei suuda tegelikult isegi uskuda, et selline asi meie peres juhtus - ükski tuttav ilmselt ei usuks iial, et minu mees võiks nii käituda ja mina selliseid sõnu kasutada, me pole tegelikult sellised ju. Palun andke nõu, kuidas edasi?
Järelsõna: "Emme, ära kellelegi räägi, et issi mind täna lõi... kas sa oled issi peale pahane? Ära ole! Ma ei taha, et te lahku lähete!!"
Kirjutate, et 10-aastase abielu jooksul on taoline juhtum esmakordne. Olete segaduses ja hirmul, kas löömine võib muutuda korduvaks. Muret suurendab see, kui mõtlete oma mehe isa peale. Jah, tõepoolest oma lapsepõlvekodust võetakse üle nii halba kui head. Palju oleneb sellest, mida me väärtustame, kui palju suudame näha seda, mis oleneb meist, mis mitte. Kui teadvustame, et meie ise saame olla osalised ja vastutada oma elus toimuva eest, siis näeme kindlasti ka võimalusi, kuidas kujundada oma suhted selliseks nagu soovime. Kui peate löömist mõlemad taunimisväärseks ja teile on oluline, et keegi ei tunneks end peres halvasti lahendamata probleemide pärast, kui suhted põhinevad austused ja armastusel, siis on peres peamine olemas.
Kirjutate, et armastate meest ja kahetsete oma väljaöeldud sõnu. Selle väljendamine mehele oleks hea algus tüli lahendamisel. Küllap oli mehel seda valus kuulata, mida tookord ütlesite. Ka tema peab saama võimaluse välja öelda, mis teda endast välja viis, mida tundis, kui kuulis Teie sõnu jne. Muidugi ka Teie ise – olite ju ehtsas hirmus, kui ise tütart lõi, see tõi silme ette terve ahela, mis kõik võib juhtuda. Seda hirmu ja muret väljendasitegi tookord omal viisil. Nüüd oleks hea rahulikus, usalduslikus vestluses kõik oma segased tunded, hirmud ja kahetsused välja öelda. Rääkida sellest, kuidas see Teile mõjus ning lasta mehel rääkida omalt poolt. Võib vaid oletada, kui väga ta tahab mitte käia isa jälgedes, kuid tal pole ju teist eeskuju. See hea, mis teil peres on, väärib vastastikku tunnustust. Proovige vältida omapooleseid hinnangut mehe kohta, kriitikat, süüdistusi, seega püüdke jääda selle juurde, mida ise tunnete ja kuidas olete häiritud ning mida vajate (NB! oma mure ikka mina-keeles).
Kirjutate, et teie elu on olnud stressirohke. Niisiis vajate praegu eriti üksteise tuge ja mõistmist. Arvestades, et 10-aasta jooksul pole mees sel viisil reageerinud, siis võib arvata, et midagi on praegu eriti pinget tekitav –võib vaid oletada, et tolle hommiku sündmused oli vaid juhuslikuks käivitajaks, et pinget välja elada (tilk üle ääre).
Ja lõpuks. Tütrega on ka kindlasti vaja rääkida, temal nüüd ka ju mure, mis edasi saab, kas tal ikka jäävad emme ja issi alles. Niisiis vajab ta turvatunnet, et teil kõigil hästi läheks.
Soovin teile kõigile meelerahu taastamist ja jätkuvat armastust.
