Mõtlen ja mõtlen oma mõtteid ja ajab see täitsa hulluks.Probleem selline, et mees joob, vahel nädal jutti ära sellepärast.Või siis käib tööl eesti teises otsas, ehitajana.Minul kodu ja lapsed majandada.Ma tunnen, et miskit on liiast.Et ma ei jaksa enam.Mis teha edasi? Kas sellepärast nüüd kodu maha müüa ja jälle kolima hakata.Praeguses kodus elanud 6a. Vanemad ja kõik head tuttavad on kaugel.Kõike teen kodus üksi, vahel saan lapsed ka appi.Aga neid ka ei taha tüüdata koguaeg aiapidamises.On küll ainult muru niita ja mõni lillepeenar, aga aed on megasuur.See on mu vanavanemate ehitatud kodu ja kas ma tõesti pean selle ära müüma, et suudaksin rahulikult edasi elada.Ja siis juba ilma meheta.Korteris elada ei suudaks,siin on juba head naabrid, huvitav töö...Elan küll väikses linnas, aga kodukoht on nii hea ja rahulik.Mu mõte on täitsa kokku jooksnud.Kas ma üldse pean midagi tegema?Ohh aidake mõelda. Ise olen alati kuulaja rollis olnud ja nüüd ei julge kellegile rääkima minna.Ei usalda ka inimesi.Mees ei ütle ka oma arvamust, "Kuhu sul ikka mujale minna"...Aga igapäevatöö vajab tegemist ja kuurikatus parandamist.Ja mees on jälle joomapeal...
Tere! Kirjast on juba veidi aega möödas ja ehk meeski kodus tagasi. Oleks tore, kui sellegipoolest foorumit külastaksite. Paljud naised, kel sama mure, elavad koos mehega tsüklist tsüklisse. Joomatuuride ajal löövad viha, enesehaletsus ja jõuetus üle pea kokku, siis aga, kui mees tuleb ja lubab, et seejääb viimaseks korraks, tõstab taas pead lootus: ehk seekord... Kirjutate, et praegune kodukoht Teie jaoks emotsionaalselt oluline, lisaks toetavad suhted ja meelepärane töö. Need on väärtused, mida tasub hoida, kui võimalik.
Kas olete endale tunnistanud, et mees on sõltlane? Elada temaga, tähendab elada kõige sellega, mida sõltuvus kaasa toob. Sõltlane ei saa juua „nagu teised“, s.t. pidada piiri. Ennast mitte pettes tähendab see alalist elamist määramatuses, turvalisuse ja toetuse puudumist ning palju raskeid tundeid. On naisi, kes sellega hakkama saavad: aktsepteerivad, et mees on alkohoolik ega oota temalt midagi võimatut, rõõmustavad kainete päevade üle ja on veavad üksi vastutust pere eest.
Kes selleks valmis pole, ei jaksa, ei taha, sel jääb üle lahku minna. On mehi, keda naise selge otsus (NB! mitte sõnad, vaid otsus, veendumus!) motiveerib probleemi tunnistama ja valima: pere või alkohol. AA rühmadest või teraapiast võib siinjuures palju abi olla. Selleks on vaja aga motivatsiooni. Ning muidugi oleneb tulemuslikkus ka sellest, mil määral alkohol oma hävitustööd juba teinud on ning kuivõrd on säilunud nii isiksus kui ajukude.
Kirjutate, et ei julge kellelegi rääkima minna, kuigi ise olete paljudele toeks olnud. Tõsi, selle teemaga kaasneb palju häbi, süütundeid, alaväärsust jm. Enamasti püütakse seda probleemi varjata niikaua kui võimalik, märkamata, et varjamine muutub ise osaks sõltuvuse mustrist. Niimoodi toetab naine probleemi püsimist, olles n.ö. kaassõltlane. Samas on ümbritsevad enamasti märganud ja mõistnud tegelikku olukorda. Seega on varjamiset loobumine üks oluline samm kaassõltuvusest väljaastumiseks. Alkohoolikte naistele mõeldud tugirühmad on Alanon`i grupid.
Kaaluge, kas olete valmis probleemi täiel määral tunnistama ning leiaks kellegi, kellega usaldaksite oma muret jagada. Uskuge, vajate toetust, siis jaksate ka vajalikke muutusi ette võtta.
Toetust võite leida ka T.Hellsteni raamatust "Jõehobu elutoas" ja "Elu laps" R.Norwood lahkab raamatus "Naised, kes armastavad liiga palju" üsna põhjalikult, miks naised sellistesse suhetesse satuvad ja mis aitaks neist välja pääseda.
Ja oma lastegagi tasuks rääkida, mis nemad arvavad. Sageli mõtlevad emad, et laste pärast peaks ikka koos elama, kuid lapsed ei saa aru, miks emad sellise eluga lepivad. Igal lool on muidugi oma nägu, seepärast ühest retsepti anda ei saa.
Kuulake iseennast, usaldage ennast. Konsulteerige psühholoogiga, kui vaja. Otsustage.
Meelekindlust! Julgust!
