Mehed kirjutavad siia tavaliselt harva, aga ma ei osanud kusagile mujale praegu kirjutada.
Olen suure probleemi ees olnud juba mitu aastat. Mul on naine ja kaks last. Mõlemad lapsed on tütred, üks on neljane ja teine kolmene.
Mu naine pole kunagi lapsi eriti vaadata viitsinud ega nendega tegeleda. Ainus kes nende õhtuti tegeleb olen mina. Mõlemad käime naisega tööl, aga kui mina töölt tulen vaatan, kas midagi lastele süüa saab ja pärast mängin nendega praegu on kevad, siis saab ka õhtuti jalutama minna, kui jalutama läheme siis alati kolmekesi, sest naine ei viitsi tulla. Tema õhtu seineb selles et kui töölt jõuab vaatab seebikaid nii kaua kui saab ja siis istub internetis kuni laste magama minekuni ja kui lapsed magavad siis läheb tema ka. Muidugi magama ka panen ma nad ise. Lapsed eriti ei hooligi kas ema on või e ole.
Süsteem on aga selles, et mul hakkab vaikselt siiber saama, kõik kes meil külas käivad ütlevad, et sul on ikka tore naine küll. Ma ei saa meeste asju eriti üldse ajad ainult kui hilja õhtul. Meil on remont pooleli juba tükk aega aga ei saa teha kuna pean lapsi kasvatama ja eidel jätkub veel jultmust küsida, kuna remont valmis saab. Ma olen mitu korda ta peale nii vihastanud et tahan teda lüüa. Eriti siis kui ta lapsi enda juurest minema tõrjub.
Olen mitu korda mõelnud lahutusele, aga ma ei saa laste pärast lahutada ja ma arvan, et ka naine aimab seda ja kasutab ära.
Kas ma saaksin kuidagi lapsed endale või vähemal ühe, kui me lahutame.
Ma olen kindel, et minu kiuste võtaks naine lapsed endale kuigi ma tean, et ta lapsi eriti ei taha ja ka laste tulevikule mõeldes oleks see nende jaoks täielik katastroof kuna nendest ei kasvaks, siis normaalsed inimesed, ma arvan.
Andke nõu kuidas talitada
Ma olen tänu oma naisele juba ka kõiki teisi naisi maha tegema hakanud.
Arvan et nad kõik on samasugused.
Tere, Urmas! Minu meelest on küll tore, kui kirjutavad ka isad. On ju lapsevanemaksolemise küsimused ühtmoodi tähtsad nii meestele kui naistele, kes vaid lastest hoolivad. Sinu kirjas on mittehoolimise juures targu küsimärk. Olukord, mida kirjeldad, on küsimusi ja muret tekitav, kuid sellest ei saa tõesti hoobilt järeldada nagu su naine ei hooliks oma lastest. Sina paistad oma lastest väga hoolivat ja enamgi veel: oled täielikult neile pühendunud. Samas oled jäänud kuidagi üksi seda vastutust kandma. Muretsed, et ema jääb lastest kaugeks ning enda vajaduste eest hoolitsemiseks ei jää Sul ka aega. Kerge oleks siinkohal õhata: oh, milline mees, oleks mul selline! Jääb mulje, et just sedaviisi paistab teie elu ka külaskäivatele sõpradele. Paraku oleks selline maailmapilt mustvalge: supermees ja laisk naine. Tegelikkuses on olukorrad enamasti keerulisemad. Eelkirjutajatele ongi raske midagi juurde lisada. Enamus neist näib mõistvat, et tasub otsida, mis võiks olla naise sellise käitumise põhjuseks.
Esitan Sulle mõned küsimused, mis mul tekkisid.
Millal ja kuidas Sa viimati naisega koos aega veetsid? Ma ei mõtle siinkohal seksimist, vaid lihtsalt teineteise päralt olemist. Äkki on lapsed Sulle kõik, tähtsamad kui miski muu? Lapsed oleks nagu naise Sinu kõrvalt eemale tõrjunud? Sel juhul võib naise käitumine olla alateadlik kättemaks oma hüljatuse eest.
Millised on Su suhted oma emaga? Kust ikkagi pärineb Su hoiak "naised on kõik samasugused"?
Mind torkab sõna "eit", mida kasutad oma naisest kirjutades. Minu jaoks sisaldab see üleolekut ja lugupidamatust. Kas võib olla, et lugupidamatus pole tekkinud naise käitumise tulemusena, vaid naise käitumine on kujunenud vastuseks Sinu hoiakule?
Paarisuhe vajab vundamenti ning on pidevas arenemises. Samas vajab iga suhe püsimiseks ja arenemiseks hoolt ja tähelepanu. Laste sündides neelavad igapäevaelu ja laste eest hoolitsemine sageli kogu aja ning omavaheline suhe jääb "kuivale". Samas on just vanemate paarisuhe laste turvalisuse allikaks.
Kirjutad, et vihastad naise peale nii, et tahad lüüa. On seda ka juhtunud? Kas naise käitumine võib olla väljendamata pahameele avalduseks?
Kuivõrd tundsid oma naist enne kooselu alustamist ja laste sündimist? Äkki see, mis on Sinu jaoks enesestmõistetav, on temale olemuselt võõras? Sinu pahameel näib olevat seotud sellega, et naine ei käitu nii nagu Sa temalt ootaksid. Kui temal aga miskipärast on tunne, et Sa teda ei mõista, ei ole ka tema valmis end Sinu soovidega kohandama, olgu need nii õiged ja loomulikud kui tahes.
Need on vaid mõned küsimused ja mõned oletused. Ka eelkirjutajad on jaganud oma mõtteid, mis seostuvad su naise lapsepõlvega ja emaksolemise oskuste ja mudelitega.
Nende soovitused vääriks kaalumist ja rakendamist.
Omaltpoolt lisaks ettepaneku otsida hea pereterapeut, kelle abil kujunenud olukorda lahata. Kui Teie suhtes tõesti pole midagi ühist peale laste, võib selline ühisarutelu Teil aidata omavahelisele kokkuleppele jõudes lahku minna. Kui tegu on aga vääritimõistmisega ja väljendamata rahulolematusega või puudulike oskustega, võib selline käsitlemine tulla kasuks teineteisemõistmisel ja mõlemaid rahuldavate lahenduste leidmist. Hoian pöialt.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
