Elasin 4 aastat üsna pilvitut elu mehega, kes nüüdseks pisut üle kolmekümne. Sellest poolteist aastat kooselu. Ma tean üsna hästi, millega ta mind võlus - mehelikkuse ja õrnusega, aususe ja positiivse energiaga, teatud idealismikalduvustega. Nüüdseks on adjektiivide nimekirja lisandunud ka enesekeskne, mõtlematu, ebaküps ja laisk (just väljaspool tööelu). Selle lühikese kooselu jooksul jõudis ta minust lahti öelda kolm korda, iga kord ise põhjendusega. Kas hirm sidumise ees, vähe vaheldust või sügelevad sarved ja muutunud tunded. Olin kogu aeg olnud tasakaalustav jõud (andsin tõesti oma parima) ja hakkasin väsima. Viimane kord lõi tõesti liimist lahti, sest muutunud tunded kõlab juba oluliselt halvemini. Päev pärast lõppu leidsin kodust, oma voodist eest teise naise. Hoolimata sellest, et olime kokku leppinud, et kuni kolimiseni katsume siiski inimesteks jääda.
Otsustasin ennast edaspidisest säästa ja läksin päevapealt. Nädala pärast tuli ta järjekordset võimalust paluma - kõik oli olnud nagu halb unenägu, tunded polnudki tegelikult kunagi muutunud, tema mitte ta ise ja ülejäänu tühi ja tähtsusetu. Minul on jäänud ülikooli lõpusirge. Ütlesin, et enne seda ma midagi ei otsusta. Et nüüd on tema kord olla tugevam, tema kord meisse uskuda.
Järgnes kuu aega üksteise ootsustest mööda elamist. Ta ei talu eriti valu. Ühtegi minu nõrkushetke ta üle ei elanud, ootas justkui, et nüüd läheb kõik aeglaselt ja õnnelikult nagu kunagi alguses. Mina omakorda arvasin, et kui ma näen, et ma võin olla täiesti mina ise (sel hetkel siis üsna õnnetu inimene) ja selle kõige juures aus, võin ma jälle õnnelikum olla. Juhtus hoopis see, et tema hakkas kohe jälle kahtlema ja mina tundsin, et mingit emotsionaalset tuge sealt oodata pole. (Näide: mina ütlen, et täna on eriti vastik olemine. Tule tee mulle paar paid. Tema ütleb, et täna ma ei taha tulla. Mina annan mõista, et täna on mulle hästi oluline. Tema ütleb, et ei, täna tema on väsinud.) Paariteraapia mõte hirmutas ta täiesti ära. Niisiis otsustasin ma pideva tulekahju kustutamise asemel pika pausi kehtestada. Millega ta kohe ka nõustus.
On oluliselt parem olla. Ma ei tea, ma tahaksin kõige kiuste uskuda. Ta ütleb, et ta armastab mind väga-väga. Inimesi oluliselt ei muuda, ma tean, ja mul on selge arusaam asjadest, millega ma leppida ei kavatse. Mulle endale tundub, et need ei nõuaks temalt tohutut muutumist. Millised järeldused (kui üldse) teeb tema selle pausi ajal, ma ei tea. Mina peaksin nüüd mõtlema eelkõige endale, eks ole (mida ka kõik lähedased soojalt soovitavad), aga hoolimata sellest, et ma olen väga räsitud, elan ma enamasti nähtavasti ühise helgema homse nimel. Mitte, et ma kardaksin paaniliselt üksiolemist (ma olen pikka aega olnud)... Mida selliselt lapsmehelt üldse oodata võib? Kas nii lühikese kooselu jooksul niisugustes kogustes jama on ületatav? Ma olen alati usaldanud, on see veel kunagi võimalik? Ja kas usaldamata on üldse midagi võimalik? Olen ma ikka veel täiesti ebaadekvaatne?
Jah kindlasti on oluline olla teadlik oma vajadustest ja nende eest seista. Näib, et raskusi valmistab see, et kuskil südames loodate siiski veel õnnelikku kooselu, kuigi usk sellesse on saanud tugeva mõra.
On loomulik, et teis on praegu palju vastuolulisi tundeid ning segadust, vastamata küsimusi. Terve ja vastastikku rahuldavaks suhteks on kindlasti vajalik usaldus ja kindlustunne, teadmine, et probleeme ei peideta, ollakse valmis neist rääkima ja ära kuulama, otsitakse koos lahendusi ja arvestatakse üksteise vajadustega.
Mõnikord, vaatamata sellele, et on tunded teineteise vastu, on ikkagi raske end siduda lähisuhetega, olla avatud ning aus. Hea, kui väljendaksite mõlemad oma arusaamu, mida väärtustate teineteises, suhetes üldse, mida vajate ja ootate jne.
Olete mõelnud ka abi saamisele paariteraapiast ning see mõte näis mehele hirmutav. Näib tõesti, et on midagi, mida karta. Mis on see, mis võiks tema arvates juhtuda, mida on oluline vältida? Väljendub selleski ehk liialt vähene valmisolek tõeliselt lähedasteks ja avatud suheteks? Vahel arvatakse, et mehed ei pea vajalikuks oma isiklikke asju teistega jagada, abi saamiseks kuhugi pöörduda või ei usu nad, et sellest kasu on. Paljud arvavad, et peab ise hakkama saama. Ka seda on võimalik ju välja öelda ja koos mõelda, kas minna või mitte, mida soovime, et juhtuks ja et ei juhtuks jne. Vahel aitab, kui rõhutada, et vajate teraapiat ise ning temast on kaasa tulemisel suur abi ning see kõik on teile väga tähtis just suhete pärast temaga.
Hea oleks, kui sõltumata sellest, mida tulevikus otsustate, on oluline teile mõlemale (ka järgnevateks suheteks), kui te saaksite lahti harutada oma probleemid ning mõista iseendas ja omavahel toimuvat.
