|
25 a üksikisa
Külaline
|
|
Postitatud 31.03.2006 kell 18:46
|
tere
huvitav on lugeda seda siin hetkel, mil ise olen sellises seisus. olen 25 a mees ja 4.5a tütrega varemalt olnud üksikvanem. tutvusin eelmine aasta toreda naisega, kel endal lapsi polnud. meie vahel muidugi tekkis keemia ning peale mõningast kooselu jäi ka tema rasedaks. nüüd hiljaaegu selgus vestluse käigus, et ta ei suuda ega kavatse mu last aktsepteerida. valus löök allapoole vööd nö. mida ma teen ? rääkida ei andnud, ta suht kinnine ka. hetkel siis olemegi lahus, kuna palusin tal lahkuda- tekkisid ka probleemid seoses sellega, et mulle jäi silma tema suhtumine mu tütresse. ülbe ja negatiivne. mida teha. inimeste vahel on armastus, seda tunnistame mõlemad, aga mina ei saa rikkuda oma elu sellega, et mu laps peab kannatama. samas ta ju rase. mida teha. ok tegelt vist kõige olulisem see, et kas kuidagi on võimalik muuta ehk seda tema suhtumist üldse või ei, see peab tulema ikka naise sisemusest. kui mina inimest armastaksin, siis loomulikult aktsepteeriksin ka last. aga kui isegi lapsega suhelda ei suuda.....ma ei kujutanud ette üksikisana, et võin sellise suhtumise osaks sattuda. oskab keegi sarnasest situatsoonist mulle nõu anda või mõne soovituse. serx1981 at hotmail dot com
|
|
