Olete elukaaslasega jõudnud arusaamale, et teie suhe ei toimi ning soovite lahku minna. Teil on kaks last – nelja-aastane ja seitsmekuune. Kuna tegemist on suure elumuutusega, siis küsite, millal ja kuidas rääkida sellest nelja-aastasele lapsele.
Kui te ise suhtute lahkukolimisse rahulikult, siis võiksite sellest plaanist rääkida lapsele niipea, kui see on täiesti kindel. Kui te ise olete olukorraga leppinud ja rahul, siis suhtub laps sellesse positiivselt või neutraalselt. Oluline on meeles pidada, et laste jaoks on olulisim teada põhjust, miks vanemad enam koos ei ela. See põhjendus peaks olema niisugune, mis välistab igasuguse lapsepoolse süütunde tekkimise võimaluse. Lapsed kipuvad vahel end vanemate lahkuminekus süüdi tundma. Halba ei tohi rääkida ka teisest vanemast. Kuna muutus ei puuduta ainult teid, vaid ka last (st ta hakkab elama kahes kohas), siis võiksite rääkida talle võimalikult varakult, ning vahepeal ikka ja jälle üle rääkida. Seejuures on kasulik rõhutada uue olukorra juures positiivset – milliseid positiivseid muutusi kaasneb? Kui muutus on hea ja vajalik teile endale, siis kohaneb ka laps.
Lahku minnes on oluline, et te säilitaksite laste isaga head suhted ja koostöö laste kasvatamisel. Teie kirjast just sedamoodi paistabki: teil on kokku lepitud, et suurem laps hakkab koos isaga elama vähemalt kolm päeva nädalas ning et isa hakkab käima teie juures väiksema lapsega aega veetmas. Lapsed vajavad lähedast suhet mõlema vanemaga. Selleks on oluline veeta piisavalt palju aega koos kummagi vanemaga.
Loodan, et te olete koos mehega uurinud põhjusi, miks teie suhe enam rahuldust ei paku ning mis on need asjad, mis ei vasta teie mõlema ootustele. Väikeste laste kõrvalt lahku kolimine on tõsine elumuutus. Kui võimalik, siis soovitan enne lõplikku otsust käia paarinõustamises, kasvõi seoses lahkumineku teemaga.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
|
