Armastan oma elukaaslast üle kõige. Viimasel ajal on tulnud päevakorda pere suurendamine. Mind valdab nüüd segadus
- armastan oma meest, aga ei teagi, kas ta oleks õige isa minu lastele. mind ennast ka ehmatas see tunne. mehel midagi viga pole, armastav, hooliv, üpris karskete eluviisidega.
- kas ma ise olen valmis last saama, äkki pole veel küps, kuigi vanus hakkab 30 ligi jõudma
- mida mul lapsele pakkuda olen küll päris hea töökoha peal päris hea palgaga ja haridust ka omajagu, aga ikkagi kardan, et äkki on puudu see midagi, mis lapse jaoks vaja. suguvõsas ega tuttavatel väikseid lapsi pole ja pole vist ühtki alla pooleaastast lähedalt näinud
kuidas seda selgitada oma mehele. last ikkagi vist tahaks....bioloogiline kell tiksub, aga ma ei teagi. ei tea, mida ja miks oodata ning ei tahaks kiirustada ka.
Mõtted lapse saamisel on tekitanud Teis vastuolulisi tundeid. Soovite last ja leiate, et vanuse poolest paras aeg, kuid ometi on kõhklused. Näib, et muretsete eelkõige selle üle, kuidas end ema rollis tunneksite. Kirjutate, et kahtlusi suurendab see, et pole eriti kokkupuuteid väikeste lastega. Jah muidugi, kokkupuuteid väikeste lastega annaksid suurema kindlustunde, samas ei ole ju see aga vältimatult vajalik, ilma milleta ei võiks Te olla parim ema oma lapsele. Kõhklused ja Teie tunded on loomulikud nii enne kui pärast lapse sünnitust. Soovite ju parimat - olla hooliv ja võtta vastutust. Hea, kui leiate tuge ja võimalust oma tundeid jagada kellagagi, lapse isaga, sõbrannaga, miks ka mitte psühholoogiga. Kirjutate, et armastate oma meest, see on parim eeldus, mis Teil praegu olemas on, mida oma tulevasele lapsele pakkuda.
olen küll päris hea töökoha peal päris hea palgaga ja haridust ka omajagu, aga ikkagi kardan, et äkki on puudu see midagi, mis lapse jaoks vaja. suguvõsas ega tuttavatel väikseid lapsi pole ja pole vist ühtki alla pooleaastast lähedalt näinud