Olen pooleteise aastase tütrega kodune.Pisikese isa on nö kasuisaks ka minu 11-sele tütrele.Saame kõik kenasti hakkama.Probleem on aga minus.Mulle on meie 4-aastase koosele jooksul hakanud viimasel ajal tunduma, et ma ei taha olla koos mehe esimesest kooselust lastega. Alguses polnud probleemi kuid nüüd ma muutun täiesti karmiks tädiks kui nad siin on. Osaliselt pakun põhjuseks ka väsimust ja tüdimust kodus olemisest.Pisikesega on palju tegemist ja magada ei saa ma samuti piisavalt.Kuid see pole vabandus. Ma tunnen ise sellepärast süümekaid ja pinge kaob kui võõrad lapsed on läinud. Olen kuulnud, et naistel on raskem võõraid lapsi omaks võtta kui meestel.Samas on ju lapsed samuti inimesed ja paraku osade inimestega sa tahad koos olla ja teistega mitte.Kuidas sellest vastumeelsusest lahti saada? Kas on ka teisi sellised naisi, kes just ei igatse olla oma mehe lastega koos?
Tunnete vastumeelsust oma mehe laste suhtes ja muretsete, kuidas sellega toime tulla. Loomulikult aitab ka väsimus ja kurnatus kaasa ärrituse tekkimisele. Kui mõnda aeg pole saanud ise meeldivalt aega veeta ja midagi toredat kogeda, siis on raskem igapäevaste töökohustustega hakkama saada ja ka lastega koosolemisi nautida. Tõdete, et asi pole ainult selles ja puhkamine ei pruugi aidata. Selle tunnistamine, et on raske mehe lapsi omaks võtta ja sellest tekib pinge ja vastumeelsus, eeldab üsna suurt teadlikkust ja ausust eneses toimuva suhtes ning ka hea algus sellega paremaks toimetulekuks. Võimalik, et abi oleks ka sellest, et püüda selgust saada, millest vastumeelsus tuleb? Milline laste käitumine on raskemini talutav? Seega kuidas Te häiritud olete – milline on mõju Teile ja mida tunnete. Olenevalt sellest, mis on Teile vastuvõetamatu, võiks edasi mõelda, mida sellega teha saaks? Kindlasti mõjuks hästi, kui saaksite ka koos mehe ja miks ka mitte lastega arutada ja mõelda, mida teha, et kõik end hästi tunneksid. Kui Teile tundub, et vajate rohkem privaatsust ja ei jaksa nii tihti mehe lastega koos olla, siis oleks hea leida sellele enne sobivaid lahendusi, kui suhted pingelisteks kujunevad. Erinevates kirjades on ka juba mõtteid, mida võiks kaaluda – mehe aktiivset rolli suurendada, rohkem ühiseid ettevõtmisi, nii kodus kui mujal, jätta aega Teile rohkem enda jaoks jne.
Nagu isegi väidate, on vahel mõne inimesega tore ja mõnega mitte. Nii on tõesti ka lastega. See on loomulik ja kõigil meil on õigus oma häiritusele ja tunnetele. Pole ju olemas inimest, kes on salliv kõige ja kõigi suhtes. Et te aga jaksaksite olla jätkuvalt hooliv ja rõõmus ema oma ja teistele lastele, vajate Te võimalust oma heaolu eest seista.
