Äkki oskate mulle midagi soovitada, et kuidas peaksin käituma või mida tegema.
Mu mees on horvaatiast, oleme olnud abielus 1,5aastat ja meil on sama vana poeg. Olude sunnil elame minu vanemate juures, aga neil on suur maja, nii, et ruumi jätkub kogu perele. Kuni viimase kuuni.
Ma ei teagi, kas asi on kultuuride erinevustes või lihtsalt põlvkondade vanusevahes, aga meie kodune elu on muutunud nn vaikivaks tallermaaks. Mu mees väidab, et teda ei austata piisavalt ning, et mu vanemad käsutavad liiga palju. Vanemad jällegi arvavad, et minu mees ei austa neid, sest käib vahel ka oma sõpradega väljas, ilma minu st oma abikaasata. Vanemad arvavad jällegi, et neil on täielik ainuõigus meie lapse kasvatamisel ning, et noored st lapse vanemad, ei tea kasvatusest eriti palju. Ja samas arvab mu ema, et mul ei ole õigust kolida eraldi elama, sest ta on mulle kogu oma elu pühendanud. Ning väidetavalt on see suur Tartu lähedal asuv majagi minu pärast ehitatud. Tegelikult on see mu ema eluunistus.
Tegelikult enne eraldi elades saime ideaalselt läbi, saime hakkama hästi nii töö, lapse kui koduga. Praeguste olude sunnil elame vanemate juures ja poole aastaga on tugevast sõprusest saanud vastastikune vaikimine. Ja mina kui õhe osapoole tütar ja teise osapoole naine pean olema vahendaja, sest omavahel need inimesed enam ei suhtle.
Kogu selle närvipingega on muutunud ka suhted abikaasaga halvemaks ja me ei suuda olla enam initiimsed ning impulsiivsed. Ma ei teagi, mida teha, mõlemad osapooled on närvis. Oleme proovinud rahuliku vestlusega olukorda lahendada kuid see on valanud ainult õli tulle. Üks inimene on ähvardanud isegi enesetapuga...
Kallis kirjutaja, olen nõus kahe Teile vastanuga, kes seda probleemi väga põhjalikult lahkasid. Lisaksin veel veidi oma vaatenurka. Igaüks meist vastutab oma elu eest ise. Elukvaliteet on meie valikute tulemus ja igal valikul on oma hind ehk tagajärg. Kui Teie ema valis Teid ( nii ta vist väidab) oma elu sisuks, siis ei arvestanud ta Teie soovidega. Seega, see valik ei olnud kõige õigem ja selle tõttu võib ta nüüd tunda end õnnetuna, kui teie tema soovidega ei arvesta. Teie ema väitest võib välja lugeda, et tema eluga rahulolu sõltub teistest inimestest ( tegelikult teist). See on teie ema elu ja tema valikud ja tema võib alati ümber otsustada, kui ta soovib. Võib ju valida, et olen õnnelik siis, kui minu laps on iseseisev ja tuleb oma eluga toime. Kui ta aga jääb oma varasemate otsustuste juurde, siis ka see on tema valik ja tagajärjed sellele vastavad. Teie ei saa vastutada oma ema tunnete eest. Kindlasti ei tohi teie oma elus seada esikohale ema õnne, vaid ikka enda ja oma pere õnne. Teil tuleb nüüd teha oma valikud. Pakun teile siin mõned välja. Esiteks, valite koju jäämise ( tulete vastu ema soovidele). Milline on selle valiku hind teie jaoks? Kuidas ennast tunnete nüüd ja näiteks 30 aasta pärast? Kuidas see mõjutab teie enesehinnangut ja enesest lugupidamist? Kuidas see mõjutab teie ja abikaasa suhet? Milline on selle valiku mõju teie lapsele kaugemas tulevikus? Kuidas laps suhtub teisse, kui olete ise lapse rollis ( ema korraldab teie elu ja keelab ja lubab)? Teiseks, valite vanematekodust lahkumise ja oma perega koos elamise. Milline on selle valiku hind? Küsige juba eespool olnud küsimusi endalt? Nii kaaludes ja mõeldes, otsustage, milline valik tundub õige ja selle järgi toimigegi. Kui proovite kompromissina varianti, et elate vanematekodus, aga olete täiesti iseseisvad ja sõltumatud,( põhimõtteliselt võimalik, kuid kindlasti üks raskemini saavutatavaid) siis looge reeglid ja teavitage neist vanemaid. Viimane variant tuleb siiski kõne alla ainult sel juhul, kui on kaks sissekäiku ja võimalik katkestada ühendus kahe pere elamise vahel, st elatakse ühes majas, kuid eraldi korterites. Kõik on eraldi: söök ja pesemine ja sõidud ja käigud. Vastasel juhul see kompromiss kindlasti ei õnnestu. Soovin teile õigeid valikuid, sest nendest sõltub teie elu õnnestumine.
