Läksin mehest lahku eelmise aasta septembris. Väitis, et tal on vabadust vaja... Kuid käis tihti veel minu juures ka, me olime väga lähedased. Ütles mulle, et ei tahagi teisi, et mina ju tean, mida tema tahab...
Kuid paar kuud hiljem sain aru, et tal on nüüd siis see keegi teine, keda ta ei tahtnud. Ütles, et ei tule enam, kui, siis ainult last vaatama. Sain teada, et sellel naisel on laps teise mehega jne.
Nad olid vist tundnud teineteist nädala, kui juba kokku kolisid. Tean oma kogemusest, et talle kiirustada ei meeldinud. See mulle pähe ei mahugi, et miks nii ruttu? Ja veel võõras laps...
Kuskil kuu pärast seda kui oli uuega kokku elama hakanud, tuli uuesti meile.
Uuris ja puuris, et kas mul ka keegi, kui tihti väljas käin, kellega jne. Hakkas õhtuti mulle helistama ja uurima, kus olen ja miks pole talle helistanud. Olin omadega peaaegu juba ok, kui ta tuli ja jälle kõik lahti kiskus... Nüüd oleme kokku saanud pea kaks kuud... ta on endiselt hell, ütleb, et ma olen nüüd ilus, kena ja et ta ikka tahab mind, kuid selle naisega on ikka edasi?!!!
Ta ei vaidle vastu, et me kunagi uuesti kokku ei saa.
Mida mehed mõtlevad, kui nad nii teevad?
Armukadetsevad, uurivad, helistavad ja paanitsevad, kui ise piisavalt huvi ei näita.
Ma ei mõista, kas armastus saab siis tõesti päevaga kaduda?
Mida sealt oodata, kui üldse midagi?
Tihti on tunne, et olen nagu mingi seebika kangelanna, et armastan eluaeg ühte inimest. Tema teeb haiget ja mina seda rohkem armastan...
Sõbrad räägivad mulle, et ta ei olegi mind väärt või et ta tuleb veel tagasi. Isegi ta sugulased arvavad, et tal pikka pidu seal nn. libaperekonna juures pole.
Masendav, aga ta tekitab minus tunde, et meiega ei ole veel kõik, et ta siiski tunneb midagi...
Aga ongi nii või, et kui ühest pole üle saanud, siis teisega midagi välja ei tule?
Mida mehed mõtlevad, kui olete lahku läinud ja mõni kuu hiljem kingib oma exnaisele kondoomid, et ta ikka end kaitseks, kui teisega on?
Mõistatus.
Mõistan, et see olukord on teile keeruline ja tekitab hulgaliselt küsimusi. Tunnete end pahasti, kuna endiselt armastate oma meest ka peale tema sellist käitumist.
Teil on õigus tunda kõiki tundeid - ärge mõistke end hukka selle pärast. Ka teiste arvamustel ei tohiks lasta end häirida(näiteks arvamusel, nagu ei oleks mees teid väärt). Loevad teie enda tunded.
Kuulake ja püüdke mõista, mis toimub teie sees. Kui see olukord teid häirib ning segab teie elu, siis tuleks sellest ka mehele teada anda.
Võib tekkida hoopis vale ettekujutus sellest, mida teine tunneb, kui ei olda oma tundeid välja öelnud. Nii hakataksegi oletama... et ta siiski tunneb midagi minu suhtes ... Aga mida siis täpselt? Kui saaks natukenegi selgust, siis saaks ka oma mõtteid selgemaks ja tekkinud küsimustele vastuseid. Seepärast püüdke oma mehele teada anda, mida teie tunnete.
Püüdke mehega vestelda. Usaldusväärne vestlus (mõni kutsub seda "südamete puistamiseks") võiks tuua selgust nii mõnegi teie küsimuse puhul.
Nõustun siin teema all kirjutanuga, et selline teadmatuse olukord ei tohiks kesta kaua. Teadmatus ja pidev ootamine ning mõtlemine sellele olukorrale mõjuks psüühiliselt halvasti. Lõpuks peab mees siiski oma otsuse tegema.
Soovitan lugeda ka teisi sarnast teemat käsitlevaid vestlusi Perefoorumis - nt. "armastan kõigest hoolimata"
Jõudu ja rahulikku meelt teile!
