Võtsin kaua julgust, et siia kirjutada. Nimelt tahan jagada oma kogemust.
Minu elukaaslane, kellega oleme koos olnud 8 aastat, pettis mind teise naisega ja ma andestasin selle talle. Lapse pärast. Nüüd, 2,5 aastat hiljem tegin aga siiski otsuse, et ei, see oli liig - mustade plekkidega määritud suhe on mustade plekkidega määritud. Ja ma ei taha olla naine, keda mees on petnud, kuigi 2,5 aastat olin sellega nõus ja andestasin. Andestamine on oskus ja väärtus, kuid veel suurem väärtus on julgus otsast alustada. Kogusin seda väärtust tasapisi.
Minu mehe suhe kestis 3 kuud - ja ma arvan, et see on maksimum, mida võib pidada andestatavaks, vastasel juhul oleksin igal tingimusel asjad pakkinud. Olen vaadanud statistikast, et sellise suhte pikkuse saaks lugeda veel "juhuslikuks", kõik üle selle on aga juba enda lõplik sidumine teise inimesega ehk kooselu. tavaliselt nii füüsiline kui ka vaimne sidumine. Õnneks minu mees ei jõudnud seda teha.
2,5 aastat on olnud minu elus julguse-ja hoovõtuperiood, et mitte karta lapsega üksi jääda - näen nüüd, et sellel kartusel ei ole alust, ei oleks pidanud kohe kümne küünega sellest suhtest kinni hoidma. Mees tegi ju oma valiku siis, kui ta pettis mind, järelikult ta ei valinud mind. Kuigi 2,5 aastat on olnud ta superabikaasa - aga see on juba pingutus peale finishijoont. Mul on mehest ka natuke ikkagi kahju, sest ta armastab oma last, kuid tegin oma otsuse ja ei kahetse seda.
Minu jaoks tähendab sõna elukaaslane ikkagi läbi terve elu ainult minuga olevat inimest. Peale lahkumist olin 6 kuud üksinda, siis aga tuli minu ellu täiesti ootamatult uus inimene - ja olen kindel, et teist korda ma sellise probleemi ees seisma ei pea.
Samuti läks minu mees siiski mõne aja pärast sama naise juurde tagasi, kuigi alguses väitis, et ei tee seda. Aga nad sobivad ja ma suudan seda aktsepteerida. Olen õnnelik - ju ta siis pidi hoopis kellegi teisega elama ja uusi lapsi saama. Selline oli minu lugu, mis on olnud minu elu sisuks viimased 3,5 aastat. Ehk on kellegil midagi sarnast.
Palju erinevaid kogemusi ja arvamusi. Ilmselt pole suhetesse puutuvas lõplikku tõde ega ka õigeid ja valesid arvamusi. Seda enam, et kahe inimese vahel toimuva suhtes on ülejäänud ikka kõrvalolijad. Hea meel, kui jagatakse oma kogemusi ja elamusi, nagu siinkirjutajad. Usun, et paljud saavad uusi mõtteid või lohutust äratundmisest.
Petmine ja andestamine on väga delikaatsed ning emotsionaalselt keerulised teemad. Mida lähedasemad suhted ja sügavamad tunded, seda haavatavamad ollakse.
Andestamine eeldab kindlasti mõistmist ning seeläbi ka võimet suhtega edasi minna ilma pideva kahtlustamiste ja etteheideteta ehk siis vajalik on usk tulevikku ja suutlikkus partnerit usaldada. Mõistagi on see väga raske, veel pikki aastaid jäävad kahtlused hinge närima, sageli endale teadvustamatult. Iga tüli ja vääritimõistmine võib esile kutsuda ebakindluse ja uued kahtlused ning etteheited. Pingete kasvades on vaid väike samm sellini, et vajatakse kellegi teise mõistmist ja kõik võib korduda.
Raske on hiljem selgust saada, mis oli enne, kas teineteise mittemõistmine ja probleemide lahendamata jätmine suhetes ja seejärel petmine või vastupidi.
Kuidas ikkagi suuta edasi minna, kui ollakase silmitsi usalduse rikkumisega, pettumuse ning haiget saamisega. Ilmselt pole lahendus see, kui keskenduda kõrvalhüppele ja sellega seonduvatele üksikasjadele. Pigem võib abiks olla harutada lahti oma suhe - mis on see, millega rahul ei olda, mis häirib, millest puudust tuntakse, millised tunded teineteise vastu tegelikult on jne. Kindlasti otsida üles see, mis ühendab, mis on selle suhte nii eriliseks teinud, mis teeb õnnelikuks just selle partneriga koos olles. Kui on alles armastus ja austus, siis saab ka rasketest hetkedest üle.
Iga suhe on rikastav, koos oma valu ja rõõmuga. Jätkugu kõigile soovi ja julgust enda sisse vaadata ning seeläbi oma õnne äratundmist!
