Tere,
lugu on tegelikult pikk ja keeruline. Küsimusi, mis piinavad, on palju. Ühiseid hetki sai jagatud üle nelja aasta. Tõsi, ette tuli tõsiseid tülisid ja vahepeal ka lahusolekuid, kuna kaaslane lihtsalt teinekord mõtles, et ta nüüd enam ei taha ja läks. Samas ma teadsin, et ta armastab mind...omamoodi. Kuid kui ta tagasi tuli, algasid pidevad süüdistused teemal, et ma ilmselt tahan kedagi teist, mul on keegi teine, olen temaga vaid selleks, et see, keda mina tahan, mind ei taha, varjan suhet teiste eest jms. Mainin ära sellegi, et elukaaslane ei tööta Eestis ning tal on ärevushäired, mille tarbeks tarvitab ravimeid. Püüdsin sellest kõigest üle olla, palusin tal käia arsti (psühhiaater) juures (mida ta peaks tegema regulaarselt, kuid paraku ta seal ei käi, sest on öeldud, et ravimid ja alkohol kokku ei käi, aga alkoholist ta eemal olla ei oska või ei taha). Mõned aastad tagasi ta sai haiglaravi ja siis olukord läks paremaks. Hiljem aga hoopis hullemaks. Kord oli rõõmus ja siis jälle vihane. Kunagi ei teadnud, mis ees ootas. Ka selles, kui sõbrannad külas käisid või mina neil, tuli probleeme. Kodus olles otsis märke kellegi teise olemasolust meie kahe vahel ning püüdis leida meeleheitlikult seda "tõde", mida otsis - et tal on õigus. Kostitanud mind sadu kordi väga valusate sõnadega. Neelasin selle kõik alla, sest teadsin, et need ongi tema vihahood. Olin sellega leppinud, kuid et teda armastasin, siis soovisin ka kogu hingest aidata. Et meil oleks hea. Kõige raskematel aegadel hakkas ta rääkima lapsesaamisest (varasemalt on ta öelnud, et ei soovi ühtki last oma haiguse tõttu). Minu jaoks tundus see, kui soov mind kinni hoida, et äkki ma muidu lähen. Püüdsin korduvalt selgitada, et kui ma oleksin minna tahtnud ega hooliks, oleksin ma seda ammu teinud mitte kuulanud ja talunud kõiki tema trikke ja solvanguid. Lisan veel, et kui kõik oli hästi, siis oligi hästi. Väga hästi! Ta oli armas ja hea! Need hetked aga vaheldusid sellega, et ta oli külm kui jää, ei söönud, maganud, tahtnud rääkida - mitte midagi. Ja neile hetkedele järgnes üldiselt õige pea ka mõni tõsisem plahvatus, kus ta ütles väga inetuid asju, jättis mind lihtsalt ootama, ignoreeris kõike, mis minuga seotud. Siis tuli mõne päeva pärast tagasi. Aga midagi sel teemal rääkida ei tohtinud, sest sellele järgnesid süüdistused, et mina ise olen süüdi selles, kuidas ta käitub. Loobusin. Ei oodanud enam isegi vabandusi, kuna neid ei ole tulnud ka varasemalt.
Tema viimane minek oli kuidagi teistsugune kui varasemad. Muidu on mindud uksi paugutades ja solvanguid pildudes, kuid nüüd...ta läks öeldes, et armastab mind, aga läheb. Pakkis oma asjad, kallistas ja ütles, et ta soovib, et mul oleks kõik alati hästi ja ta ei taha, et ma arvaksin, et tal on keegi teine - et seetõttu läheb, sest sel juhul arvan ma väga valesti.
Ma olen täiesti sassis ega oska mõelda - mis juhtus? Öelda, et armastad ja siis minna? Lihtsalt niisama, vabanduseks lisada, et see linn minule ei sobi? Ma ei tea, ma tõesti ei tea. See on nii vastikult valus ja piinav. Sellele minekule eelnes nädal varem üks sõbraga väljaskäik. Mina ootasin neid kodus. Magasin, kui mu telefoni saabus sõnum, et ta on koos ühe vana sõbrannaga, läheb ööseks tema juurde ja mina olen bitch. Ma olin täiesti jahmunud. Miks minule öeldi halvasti, kui mina olin kodus ja tema väljas ja plaan minna mujale kui koju? Hommikul tuli ta tagasi...ütles, et seda kõike ei kirjutanud tema vaid toosama sõbranna. Välja tuli muudki - et tema on see olnud, kes on rääkinud just sellele samale inimesele, et minu ja tema vahel ei ole midagi, kuidas ma teda peksnud olen (ma olen teda korra lahtise käega löönud, tunnistan! Ma vihkan seda tegu ja olen selle eest sadu kordi vabandust palunud, aga mul said sõnad otsa, kui olime koos väljas ja nägin teda teist embamas - mis pole muidugi mitte mingi õigustus, aga kuulda nagu oleksin teda julmalt peksnud, oli ääretult valus, sest midagi niisugust ei ole olnud), kuidas ta pidi ööseks minema just sinna, sest tal pole mujale minna, ei ole võtmeid ega midagi kaasas (hommikul astus ta koju justnimelt enda võtmetega). Mis aga kõige enam haiget tegi, oli teadmine, et ta räägib minust teistele halba, et ta valetab (mida on ta varemgi teinud), et tema on see olnud, kes on meie suhet varjanud. Ühesõnaga tegi haiget, et ta ise teeb seda, milles mind on süüdistanud. Pärast seda vahejuhtumit ma püüdsin kogu hingest talle andeks anda ja ilmselt ka andsin, sest ma armastan seda inimest kogu südamest. Palusin ainult natuke aega, et juhtunust toibuda, sest minu sees oli kõik väga katki. Tema aga ütles, et see õhtu rikkus kõik ja tema tuju on null. Jälle tundsin nagu oleksin mina olnud süüdi. Ehkki ma ei mõistnud, et kui ta ise läks ja oli, siis milleks karistab ta mind sellega, et hoiab eemale, vihastab iga pisiasja peale jms. Ja siis nädal hiljem tuli see viimane minek - ja sellel hetkel ma lihtsalt olin juba nii katki, et ma veel ei teagi, mismoodi ma end korda saan, aga ma püüan mõelda, et muidugi - lihtne on valuhoos otsustada, et homset enam ei ole, aga samas - ma tahan olla nii julge, et vaadata sellele valule vastu ja piiluda, mida toob endaga ülehomne päev.
Mis ei ole ehk eluliselt oluline, kuid häiriv, on näha teda sotsiaalmeedias - suhtes minuga, pildid jms. Ma ootasin, et tema astub esimese sammu ja kustutab selle, kuna tema oli see, kes läks (ja ma tean, et kui mina seda teeksin, siis järgneks sellele mingi hetk süüdistus, et mina olin see, kes teda enda elust kustutas jms - ehkki sotsiaalmeedia ei ole elu, aga jah - selliseid ütlemisi on varemgi olnud). Mulle teeb kohutavalt haiget näha, kus ta on ja mida teeb. Ma kirjutasin talle - esiti soovides teada, kas temaga on kõik korras, sest ma soovin talle head. Sellele järgnes vastus: ära palun pommita mind. Tundsin end kui tükk prügi. Et ta elas minu juures, lubas ta maksta tagasi selle osa, mis tema siin oli. Kui küsisin, et kas ta mäletab seda, siis need vastused - olid nii külmad ja ülbed, et lisasin vaid, et ma ei soovigi midagi. Ainult seda, et kui ta läks ära, siis kustutagu mind ka mujalt. See soov oli küll kui kurtidele kõrvadele või pimedatele silmadele, aga milleks mind seal alles hoida? Ma ei ole tema sõber - ma ei taha ega suudagi. Jah, ma soovin talle kõike head ja loodan, et ta on õnnelik ja hoitud, aga kõrvalt ma seda näha ei soovi.
Ja ma ei saagi tegelikult mitte millestki aru - mis juhtus? Miks juhtus? Mida mina valesti tegin? Ja mida ma edasi teen?
|
