Lugu lühidalt järgmine. Koos olnud mehega koolipõlvest alates, 30 aastat. Nüüd kohe, kohe abielus oldud 25 aastat.Viimased 3 aastat on olnud minu jaoks väga raske aeg. Mees armus kolleegi, kes 15 aastat noorem, abielus ja kahe lapse ema. Need aastad on olnud täis petmist, valetamist, varjamist jne. Algusel palusin see suhe lõpetada ja mõelda, kuidas meie kooselu uuesti paremaks muuta. Viimasel aastal olen palunud siis lõpetada meie kooselu. Algusel mees rääkis minuga meie probleemist, kuigi nägime asju erinevalt, kuid nüüd enam ei räägi, vaikib. Ma ei tunne enam seda inimest ära. Tema väited ja seisukohad on sellisedlukord on lihtsalt selline,paljud elavad nii, temal pole probleemi sellist elu elada, ära ta ei lähe kunagi, lahutust ei taha jne.Ainus, kellele see elu ei sobi ja tekitab pingeid olen mina. Nüüd veetis selle aja jooksu ka öö teise naisega. Pakkisin ta asjad ja viisin selle naise koju, kus tema mees need vastu võttis. Otsustasin, et temal tuleb lahkuda, sest ma ei suuda teda näha, kui tuleb teise juurest. Tema pole teinud ühtegi ettepanekut ega astunud ühtegi sammu selleks, et meie elu muuta ja lõpetada minu alandamine või alustada ise uut elu uue armsamaga.
30 aastat kooselu on päris pikk aeg arvamaks, et tunnete oma elukaaslast läbi ja lõhki. Kui siis aga ühel päeval selgub, et see ei olegi nii, võib "maailm kokku variseda" küll.
Me keegi ei ole kaitstud tunnete tekkimise või siis kadumise eest. Ja seega ei ole selleski loos miskit väga ootamatut. Erinevused aga löövad välja selles, kuidas taolistes olukordades erinevad inimesed käituvad.
Teie kirjutatust selgub, et olete püüdnud seda olukorda lahendada ja pakkunud välja omapoolseid lahendusi. Teie abikaasale aga need lahendused ei ole sobinud. Jääb tõesti mulje, et tema arvates võib nii täitsa edasi elada, ilma, et midagi oluliselt elukorralduses muutma peaks. Sellisel juhul peaksite endale ütlema, et probleem ongi ainult teil. Loomulikult ei pea te sellisel juhul seda olukorda kannatama, vaid tegema kõik, et end paremini saaksite tunda.
Abikaasaga rahulikult rääkida te olete püüdnud, nagu teie kirjast järeldada võib. Kas abikaasa on püüdnud teile ka oma käitumist selgitada? Kas tema selgitused on olnud teile mõistetavad/arusaadavad? Selleks, et end kehtestada nii, et abikaasa teid mõistaks, tuleks püüda ka abikaasat kuulata ja mõista. Kindlasti teha seda võimalikult rahulikult ning mitte süüdistades. Soovitan veel proovida abikaasaga niiöelda maha istuda ja rääkida. Öelda talle kuidas te end tunnete, kui abikaasa nii käitub. Püüdke selgitada talle, et teie jaoks ei ole see olukord vastuvõetav ning midagi tuleks muuta. Püüdke jääda rahulikuks, see aitab taolisi vestlusi ka sobiva lahenduse leidmiseni. Jõudu teile!
lukord on lihtsalt selline,paljud elavad nii, temal pole probleemi sellist elu elada, ära ta ei lähe kunagi, lahutust ei taha jne.Ainus, kellele see elu ei sobi ja tekitab pingeid olen mina. Nüüd veetis selle aja jooksu ka öö teise naisega. Pakkisin ta asjad ja viisin selle naise koju, kus tema mees need vastu võttis. Otsustasin, et temal tuleb lahkuda, sest ma ei suuda teda näha, kui tuleb teise juurest. Tema pole teinud ühtegi ettepanekut ega astunud ühtegi sammu selleks, et meie elu muuta ja lõpetada minu alandamine või alustada ise uut elu uue armsamaga.
