Ma ei tea isegi, miks ma siia otsustasin kirjutada. Võibolla lihtsalt selleks, et saada selgust.
igaljuhul: me elame mehega koos varsti juba 6a. Meil on 3a ja 1a lapsed. vanuse vahet meil 8a, mina olen 24, mees saab 32.
Viimasel ajal on meie suhted läinud väga kehvaks 
Ma olen püüdnud mõista, et mis on juhtunud. Eks nee don lihtsalt valed otsused, valed teod.
Esiteks muidugi pean tunnistama, et meid on riidu ajanud suuresti raha. See raha mida pole. Eks siin on mängus mitmed järjestikkused valed otsused. Igaljuhul on meil nüüdseks suur võlakoorem kanda.
Praeguseks hetkeks on ta uuel kohal...mitteametlikult  . Hetkel tundbu nüüd juba, et ehk me saame tõesti ekvadel suurematest jamadest välja.
Teiseks suureks tüliõunaks on tema harjumused, mis ei muutu. Ta ei oska lõõgastuda ilma arvutita. Ja siis kui ta kodus on, on tema koht arvuti taga Mina tegelen lastega, koduste töödega, enda kooliga. Paratamatult ma aga eeldan, et kui issi meil üle peäva paari koju jõuab, siis on ta mulle ka toeks: tegeleb lastega, viib välja prügikasti, paneb vajadusel pesu pesema, teeb ''meeste'' töid: nagu auto putitamine ja ka koristamine. Ok, ta teeb kõike asju....aga a pean teda alati PALUME. Mitmeid kordi meelde tuletama. nagu oleks mul neil päevil, mil ta kodus kolm last, mitte kaks.
Tänu arvutile on meil ka voodieluga probleeme tekkinud. Juba mitu aastat: mina lähen magama hiljemalt südaööl. Tema saabub mingi aeg kella 01-02 vahel.
Meil ei ole enam millestki rääkida, need harvad õhtud kus ta kodus on, me kas oleme vait, või haugume teineteise kallal. Mõned aastad tagasi saime me koos asjade üle naerda, arutada tähtsaid asju. Ma ei saa aru, mis on juhtunud???? Tegelikutl jah saan ju küll. Aga ma ei tea kuidas edasi minna eluga. Tunnen, et ma olen rahulikum, kui teda kodus ei ole. Ei ootagi seda peäva mil ta tuleb. Koos või koos perega ei ole saanud juba ammu, liiga ammu, väljas käia. Rääkimata siis veel midagi endale lubamisest. Sest kõik raha, mis sisse tuleb, läheb maksudeks ja võlgadeks.
Tunnen et olen üksi kahe lapse ja räämas majaga.
Tunnistan, et olen mitmed korrad mõelnud, ära minna. Võtta lapsed ja minna. Ma arvan, et leiaks andale ka koha kuhu minna. Samas: kas mul on õigus võtta lastelt isa  .
Oleks, et ta on vägivaldne või jooks. Ei. Ta isegi ei suitseta.
A mul on pidevalt süvenev tunne, et tal on kergem ilma meieta. Samas ei saa ma öelda, et ta ei armastaks oma lapsi: helistab iga päev ja kõsib, et kuidas meil läheb. Kui midagi lastel vaja on, siis saab see muretsetud. Arstile saab ka tihti peale autoga, mitte ei pea ma lastega bussida minema. Noorem laps on veel olnud sünnist saati haige. Pidevalt. Kõik need käimised, opid, haiglas olemised on olnud minu õlgadel.
Äkki on kõik minu peas kinni.
Enam ei tea mida mõelda, aga see olukord peab lõppema. Ma olen väsinud ja tunnen, et ma teen liiga endale, mehele ja mis kõige hullem: OMA LASTELE 
Mehega rääkida....võimatu suht. Ta hakkab end ägedalt kaitsema ja ei kuulagi minu arvamust. ja iga katse rääkimise teel midagi saavutada, lendab minema.
|
