Abielus oldud ligi 20 aastat. Algusaastatel olin lastega kodus ja mees pikki päevi tööl, õhtul saabus alles kuskil kella 20-21 vahel. Kodutööd olid minu õlul, olin ju kodune. Raha ei olnud kunagi nii palju, et endale midagi lubada võisin. Ei muutunud midagi ka siis, kui tööle läksin. Palk oli väike ja eelkõige püüdsin katta laste vajadused. Umbes 5 aastat tagasi hakkasin tunnetama, et midagi on lahti, ei osanud ma aga arvata, milles asi. Mees oli vahepeal hoopis teistsugune, kui tavaliselt. Üldiselt ta ikka hellitas mind ja hoidis, kuid iialgi ei toonud lilli ega viinud mind ega lapsi kuskile välja, kuigi sellest juttu tegin. Aasta tagasi avastasin, et ta hakkas internetis pornolehtedel käima ja kui oli tualetis, oli kuulda, kuidas mobiili klahvid plõksusid. Varjati ja valetati ja sain aru, et mängus on teine naine. Ühel päeval käskis sisetunne mul mehe töö juurde minna ja oligi käes, jäigi armukesega vahele. Süüdistas mind siis, et ahistan teda, et läheb nüüd minema, et mida mul oli tema töö juurde asja. Läks sõbra poole elama, kuniks endale korteri üürib. Siis pidi meil lahutus tulema. Oli kuu aega ära ja siis tegi ettepaneku, et äkki saame kooselu jätkata nagu mees ja naine, teistel tingimustel ei olnud nõus. Ei jäänud mul muud üle, sest majanduslikult ei oleks ma üksinda lastega hakkama saanud. Ütles, et armukese poole ei oleks ta nagunii elama läinud. Armuke temast 16 a noorem lapsega naine, kes tööl ei käi.
Minu jaoks oli see kõik nii kurnav, mu süda oli murtud, olin pidevalt ¹okis. Püüan talle andestada, ei tea, kas suudan. Mees ei ole ennast selle aja jooksul muutnud. Mina olen omalt poolt püüdnud olla sõbralikum ja hoolivam. Vahel aga purskub minust kogu viha välja ja siis on tüli majas ja jutt jälle kuni lahutuseni. Seda ei oska ta aimatagi, et ligi 4 kuud olen igal õhtul enne tema töölt tulekut peatäie nutnud. Selle asemel, et olla tugev ja asjadest üle olla, nutan ja muutun aina nõrgemaks. Elan piineldes, sest ei ole enam usaldust ja ma ei suuda sellega leppida, et ta mind ei armasta. See ei jõua minuni, miks. Otsin endas vigu, mõned ikka leian, kuid üldjoontes arvan, et olen olnud hea ema ja hea naine. Kord tunnen, et hea oleks, kui meid ei seoks enam miski, samas tunnen, et olen temaga nii harjunud ja ei suudaks ilma temata olla. Tahan, et mu hing saaks ükskord rahu!
Palju segadust ja küsimusi, millele pole veel vastuseid. Selline olukord on tõesti kurnav, hing vajab rahu ja kindlustunnet, kuid usaldus on kadunud ja raske on leppida praeguse olukorraga. Loomulik on see, et tunnete viha ja pettumust ning vajate selle väljaelamist. Ja usun, et see on hea, kui lubate endale ka nutta ja ei keela endale olla nõrk. Abielule tagasi vaadates otsite seletusi ja põhjusi, kuidas kõik nii läks. Harva on võimalik leida üheseid põhjusi ja veel vähem süüdlast, kuid selline tagasikerimine võib aidata orienteeruda iseendas ja jõuda ka selgusele, kuidas edasi. Vastuolulised mõtted ja tunded näitavad, et vajate aega. Vaheldumisi näib teile, et mehega ei seo enam miski, kuid ilma temata ka ei suuda olla. Mis on see, mis varem teie suhte toredaks ja nauditavaks tegi? Kui ka praegu on midagi, mis teeb koosolemise meeldivaks ja rahuldust pakkuvaks, siis on mille nimel pingutada. Näib, et ka mehe jaoks on olukord keeruline – ühel hetkel oli valmis lahkuma, kuid nüüd soovib elada kui mees ja naine. Kuidas saada üle hetkel valitsevast piinarikkast dilemmast? Kuidas oleks omavahelise tõsise jutuajamisega? Kooselu jätkamiseks on oluline oma soove ja vajadusi ning vastuolulisi tundeid väljendada. Üksi on keeruline selgust saada, vaja on dialoogi ja mõistmist. Ka usalduse taastamine ei tule kergelt ning selle eelduseks on vastastikune eneseavamine. Vahel jooksevad kriitilises seisus suhete klaarimised liiva, palju tundeid ja pettumisi segavad leidmast ühist teed, sel juhul kaaluge ka koos pere- või paariteraapiat. Soovin, et teil jätkuks järjekindlust ja vaprust mitte leppida olukorraga, mis teid ei rahulda. Teil on õigus oma vajadustele ja soovidele ning vastastikku toredatele suhetele.
