Olen elanud oma mehega koos pea 14 a, sellest oma 11 a võib julgelt abielu alla liigitada. Abielust on ka kaks last, üks 10 ja teine 7 a.
Kooselu sai alguse väga imelikul ajendil. Minu vanemad on lahtuatud ja tänu sellele, et ema kasvatas 3 last üksinda, oli ta ka väga närviline mis omakorda tähendas, et reeglina kannatasid tema närvipuhangute all lapsed. Mina olin pere noorim ja kui tavaliselt on kõige nooremad "pesamuna" staatuse all, siis minul seda õnnelikku juhust ei olnud. Ehk, enamjaolt kogu viha ja pahameel elati minu peal välja. (antud olukorras ei mõista ma ema teguviisi hukka, sest ma ei tea, mida ise oleksin tema asemel teinud). Sellest tingituna lahkusin varakult kodust ja asusin kokku elama ühe noormehega, et oleks nagu kuskil olla. Mõne aja möödudes aga tekkisid tunded selle inimese vastu ja paistab, et ka temal tekkisid tunded minu vastu. Samas ei olnud meie suhtes sellist pimesi armumist, et teineteise vead nagu kohe algul silma ei paistnud. Nutsin tihti, kui ta mind vaimselt terroriseeris ja alandas, kannatasin ära, pidasin seda suhteliselt loomulikuks ja temale omaseks. Mingi kahe aasta pärast pidime lahku minema, pakkisin oma asjad, et tema juurest minna, aga ta palus, et ma ei läheks, jäingi. Eks selline pinnapealne alandamine jätkus, õppisin seda näiliselt ignoreerima ja seda eitama, kuigi iga mürgine kommentaar minu kohta tegi ikka väga haiget. Kooselu jätkus, sündisid lapsed ja aegajalt nagu tundus, et kõik on ok. Vaatamata igasugustele erimeelsustele õppisime koos eksisteerima. Armastasin, hoolisin ja austasin teda väga(kindlasti tegi seda ka tema), sest peretoitjana ei ole mul tema kohta ühtegi halba sõna öelda. Asi võttis aga traagilise pöörde, kui ca 3 a tagasi lahku pidime minema. Abikaasa leidis omale sõbrannasid, kellega mina nagu päriselt ei suutnud leppida. Tekkisid probleemid ja kui probleemid juba mõnda aega olemas olid, siis ei olnud ta huvitatud nende lahendamisest, vaid tõmbas saba jalge vahele ja tegi kodust vehkat. Tagasi tulles tegi näo, nagu midagi ei oleks ja kõik läheb samamoodi edasi nagu enne. Läkski, kuid kui tekkis olukord, kus ta tahtis taaskord kodust vehkat teha, astusin ukse ette ja takistasin teda, sest mitte ükski mees ei saa olla nii arg, et kõikide probleemide eest minema joosta. Sellisel viisil käitumisega teenisin ära selle, et ta kolkis mu sisemiste verejooksudeni läbi(lapsed küll ei näinud, aga istusid teises toas ja olid endast väljas, sest nad ju kuulsid, kuidas ma haiget sain.. Mõistagi oli see valus kogemus mõlema jaoks. Läksime mõneks ajaks lahku, aga mina vana ullike lollike ikka hoolisin ja armastasin teda ja sõna otseses mõttes palusin, et ta koju naaseks. Lõpuks tuli ja on nüüd siiamaani. Algselt arenes kõik suhteliselt täbarasti. Probleemid jäid õhku rippuma ja lahendust neile nagu ei tulnudki. Ka ei ole kordagi ta vabandanud oma jõhkrutsemise pärast. Ühel päeval tuli poja minu juurde ja lausus, et naisi peabki lööma. See oli minu jaoks kui mitte öelda, kerge shok. Olen üldse oma lastega väga pikalt ja palju rääkinud, aga siinkohal olen aru saanud, et midagi jäi siiski vajaka. 2 aastat koos olid ikka nagu enamvähem, ignoreerisin alandusi ja solvanguid. Kusagil me ei käinud, sest mees kiindus oma koju muretsetud stereosüsteemidesse ja tema jaoks oli see parim võimalik viis pingete maandamiseks. Hiljem tuli juurde lisaks stereo nautimisele ka alkohol. Esialgu harva ja väheses koguses. Hiljem aga üha sagedamini ja suurtemates kogustes.Pidasin seda suht normaalseks, ikka parem, kui mööda kõrtse ringi hiilib. Kuna meil kodus alkohol kapis ei seisa, siis paratamatult kuulus kõik ostetu hävitamisele. Iga korraga järjest rohkem ja sagedamini. Üks vahe lausa aitasin tal seda eest ära juua, et ta liiga purju ei jääks. Aga nagu mainisin, kõik see hakkas korduma ja väga sageli, vahel oli ainult 3 päeva, kui majas pudelid ei kolisenud. Lisaks alkoholile tekkis ka äraütlemata suur vajadus pornograafia järele. See muuts niivõrd haiglaslikuks, et lausa oodati kesköö saabumist, et siis sealt tulevalt programmilt lindistada saaks. Väheses koguses kõike ei ole üldsegi halb, pigem tervistav ja ehk kasulik , kuid sellest tulenevalt hakati tahtma paljusid selliseeid asju, mida seal näidatakse. Nagu hea naine ikka, üritasin uuendustega kaasa minna ja tema soove aktsepteerida, aga kui see muutus juba igaõhtuseks jamaks, siis........juhtus, et vahekorrad tulid päevakorda vastu minu nõusolekut, ehk siis vägisi, nii, et pisar silmis. Mõistagi sai mul mõõt täis ja kogu tunnetevaramu läks sees keema. Viimase tõuke andis see, kui ta juba mitmendat korda tütrele nii kallale läks, et teine lausa põrandal roomas. Astusin vahele ja otsustasin, et nii see enam kesta ei või. Istusin abikaasaga maha ja võtsin nii iseenda kui laste pärast vastu otsuse, et aitab. Pakkisin oma asjad, riided ja muu pudi padi (kõik see mille eest maksta ei jõudnud võeti ära) ja läksin ema juurde. See oli minu jaoks tõeline eneseületamine, sest aastaid olin väga tugevalt tema võimu all ja ei julgenud otsuseid vastu võtta. Läks mööda kuskil kuu aega, kui tema mind tagasi lunima hakkas. Ma ei tahtnud tagasi minna, kuid kui ta hakkas lastega manipuleerima, siis otsustasin, et proovin, juba nende pärast. Kust ma siis tean, et see ei õnnestu, kui ma ei proovi. Muidugi mõista teadsin juba enne, et see oli viga ja kuni tänaseni ei suuda endale andestada et tagasi läksin. Praeguse seisuga on muidugi asjad paranendud. Suurtes hunnikutes pornot hävitatud ja alkoholgi järjest harvemini majapidamises. Mina ei tarbi alkoholi juba rohkem, kui terve aasta. Arved on alati makstud ja perel kõht täis, minagi olen saanud pea kõik mida olen ihaldanud, kuid nüüd ja praegu ma tunnen, et kõik tunded tema , kui mehe vastu on kadunud. Kõik need alandused on tugeva jälje jätnud. Tema pingutab ja üritab end muuta, kuid mulle see enam ei mõju ja tänu minu ükskõiksusele on hakanud ta mind lausa haiglaselt omama. Kontrollib igat tegevust, liigutust, telefonihelinat jne. ning mida rohkem ta seda teeb seda kaugemale ta mind endast lükkab. Ma ei taha temaga enam koos olla, sest usun, et üksi materiaalne väärtus ei korva vaimseid väärtusi ja mida enam ma selle peale mõtlen, seda enam mulle tundub, et ma muutun egoistlikuks, sest antud olukorras ta tõesti üritab, aga mina ei taha, et asi õnnestuks.
Selle kooselu ajal on kogetud väga paljusid asju, kõike ei jõua siia kirja panna ja üks asi on viinud teiseni. Öeldakse, et igal inimesel saab kord mõõt täis. Tean seda ütlemist, kuid kõrvutasin selle võrdlusega, panna tühja kuiva klaasi kirjaklambreid nii paju ,kui mahub, kui klaas täis, hakkavad nad sealt üle ääre libisema, samas teha katset siis, kui klaas on vett täis ja lasta sinna neid kirjaklambreid nii palju , kui mahub. Vahe on gardinaalselt erinev, ehk märg vett täis klaas mahutab palju- palju rohkem .Arvan, et minu mõõt on võrreldav selle vett ja kirjaklambreid täis klaasiga. Nüüd, kus ta teab, et ma ei karda teda enam, on tekkinud temal hirm, et ta jääb minust ilma, nüüd ta teab mida see tähendab. Kindlasti on ka minul väga palju vigu, adun täielikult, et ideaalseid pole olemas ja et lisaks mustale ja valgele on olemas ka palju teisi värve. Ma olen leplik ja väga kannatlik, armastatud inimesele on mul väga palju anda, aga kui andmise läbi haiget saada, siis enam ei taha seda positiivset ja elamist väärivat selle haiget tegijaga enam jagada. Segadus on mõtteis, lapsed tunduvad happy, aga ma ise.......
ei teagi kohe mida teha 
|
