Tere!
Olen kahe lapse ema. Sain noorel oma esimese lapse, 2- aastat hiljem sündis teine laps. Enne esimest last tundsin oma elukaaslast umbes pool aastat. Kuna mina tahtsin kodust ära ja temaga oli mul pääsemisvõimalus, siis haarasin sellest kinni. Muidugi olid meil ka tunded suured. Asja varjutas tema hiljutine lahkuminek. Sellest saime tõusude ja mõõnadega üle (vahepeal olime lahus, läks eksi juurde tagasi).
Probleeme oli meil juba minu raseduse ajal. Mina käisin koolis, tema tööl. Terve raseduse tundsin, et mees mind ei toeta, ei mõista. Kutsusin uh-sse kaasa, ta pidi tööl olema, pakkusin talle raamatut lugeda, tal polnud aega. Sünnitusele tuli kaasa, mõlemale. (mõlema rasedusega tundsin end üksi)
(Nüüd kirjutades ja mõeldes tundub, et olin/olen loonud omale mingi unelma, milline mu mees peaks olema ja kuidas käituma, aga pole talle seda unelmat tutvustanud.)
Aegajalt oli meil päris vihaseid tülisid, kus pakkisin tema asju või tema tormas lihtsalt uksest välja. Iga kord kartsin, et ta ei tule tagasi.
Käisin suvel tööl, siiani, 6 koos oldud aastat, olin pidevalt kodune. Töökaaslasteks olid mehed. Mees ikka noris ja uuris, mis me seal teeme jne.. tüüpiline armukadedus. Ma võtsin seda komplimendina, kuid kinnitasin talle, et midagi ei toimu. See oli uus ja harjumatu olukord meile mõlemale. Siiani oli tema mulle rääkinud, et tema käib tööl ja õhtuti on väsinud. Lasingi tal diivanil magada, kui koju jõudis. Nüüd kui mina ka tööl käisin, siis mina ei saanud peale tööd puhata. Sain ainult pahandada, miks tööl kauem läks, miks söök valmis ei ole või järgmiseks päevaks sööki pole veel tegema hakanud. (vahest oli lõunapaus pikem ja jõudsin kodus käia) Samuti on meil suur probleem kodu koristamine. Enne kui tööle läksin, siis mees tunnistas mulle, et ta hakkab minu kallal võtma, et miks ma midagi enam ei jõua (aga rääkisime selle selgeks, vähemalt minu arust).
Kui olin umbes kuu aega tööl käinud, teatas mees, et tema leidis omale teise korteri ja tahab välja kolida... et vaataks, kuidas me lihtsalt sõpradena läbi saame, palju siis tülisid oli. nagu välk selgest taevast. Eks mingid ohumärgid ikka olid, nokkis rohkem, mina olin õhtuti tujust ära, aga mu töökoht oli ainult ajutine, loodsin, et suudame selle aja üksteist taluda. Palusin teda, et räägime, proovime veel (uuesti proovinud oleme umbes 10 korda). Lõpuks saime selgusele, et me ei kuula teineteist, või noh mina ei kuula teda. Ei oska talle seletada, mis minu sees toimub. Mees tunneb, et tänitan ja vingun tema kalla, tõmban sae käima. (eneseväljendusega on mul probleeme olnud küll)
Mina pihtisin talle, et kuna tean tema eksnaisega suhetest nii palju, mitu abieluettepanekut ta teinud on, kuidas mees naisele kingitusi ja lilli viis, siis praegu tunnen, et kuna mina nendest asjadest ei saa pooltki, siis ma lihtsalt ei vääri seda. Ei vääri tema armastust ja seda, et tema minu nimel pingutaks. Leppisime ära. Saime üksteisest aru.
Nüüd on uus tüli platsis, jah, mina nähvasin, olin närvis ja valasin end tema peale välja. Tema hääletoon mulle oli etteheitev ja süüdistav, tundsin end rünnaku all ja reageerisin üle. Tahtsin tema ees vabandada, aga kui ta koduuksest sisse astus, kadus see soov, tekkis tõrge, et enam ei jõua. Tunnen, et iga mu sõna analüüsitakse, hääletooni pean hoolega valima, et tüli ei tekiks. Oma emotsioone- väsimus, tüdimus, nukrus ei saa väljendada, sest lapsed nüüd juba lasteaias (4-aastane ja 2-aastane), tööl hetkel ei käi. Mis mul viga peaks olema, saan niisama kodus istuda.
Mul on endal juba nii sant tunne, et elan mehe rahakoti peal. Ainult viin raha välja. (kolisime mehega kokku kui käisin keskkoolis, auto ja raha bensiini jaoks tulid ka tema rahakotist) Olen enda meelest teinud kõik, et teda toetada tööl käimisel, ei vingu kui ta sõpradega väljas käib, lasen nv diivanil lösutada.
Ma ei taha talle enam lubada, et muudan end, hakkan paremaks, sest ei taha talle pettumust valmistada, et ei saanud jälle hakkama. Tean, et saan muuta ainult iseennast, aga ei oska kuskilt pihta hakkata. Armastan teda ja tahan, et meie suhe/pere kestma jääks, aga lihtsalt jõud on otsas.
see kõik on muutnud mu närviliseks, olen laste peale armukade, sest ei saa mehega kahekesi olla (olen seda ka mehele öelnud). Päevad lihtsalt lähevad mööda, ei suuda õue minna, mängida, koristada.. Lihtsalt ei näe sellel enam mõtet, sest tunnustus selle kõige eest jääb vajaka. (loodan, et väga segane tekst ei tulnud)
Olete oma mehega kahe väikese lapse vanemad, kuid paarisuhtega rahulolu on kõikuv. Te ei jõudnud olla pikalt paarisuhtes enne, kui sündisid lapsed. Alguses oli teil ka mitmeid probleeme, kuid olete teinud siiski tänaseni oma parima, et oma perekonda luua. Tahate mehega suhet jätkata, seda hoida ja paremaks muuta, kuid ei tea kuidas. Kirjast jäi silma, et olete iseendast vägagi teadlik ja see on kahtlemata väga hea eeldus selleks, et suhet paremaks muuta. Kirjutasite, et saate aru, kuidas olete loonud unelma, kuid olete unustanud oma mehega neid ootusi jagada. Kirjutate ka, et saate aru, et muuta saate vaid ennast ning soovite leida jõudu ja teadmist, kuidas parimal viisil hoida suhet.
Igas suhtes on kirjutamata reeglid, mis suhte arenedes muutuvad. Tihti võivad inimesed neid muutusi kogeda kriisina. Ärevust võib tekitada see, kui vanal viisil enam ei saa/taha ja uuel veel ei oska. Teie pere on jõudnud uude etappi, kus lapsed on hakanud lasteaias käima ja teil jääb rohkema aega üle iseendale, tööle, kodule või mehele. Harjumine uute tegevustega võtab aega nii teil kui ka mehel. Kirjutasite, et mehel tekkis kerge armukadedus ja rahulolematus, kui tööle läksite. Muutuste puhul on oluline kuulata seda, kellel on parasjagu tunded ja probleem. Kuulamine on tõepoolest oluline. Tähtis on, et mõlemad räägiksid oma ootustest. Paarisuhte muudab turvaliseks see, kui partnerid kogevad, et teine mõistab. Teie saate oma osa teha sellega, et kuulate ja püüate mõista oma mehe hirme ning kuulata tema vajadusi. Hiljem saate koos lahendusi otsida.
Tavaliselt on nii, et kui olete teist ise piisavalt kuulanud ja ümbersõnastanud, kuidas temast aru saate, siis suureneb ka teise poole võime kuulata. Näiteks võib öelda mehele midagi sellist: „Sulle on päris harjumatu, kui ma hakkan tööl käima“, „Sulle meeldis, et ma tegin süüa ja sa ei kujuta ette, kuidas hakkab siis olema, kui mõlemad tööl käime“ või „Sulle meeldiks, kui olen Sinu jaoks kodus, ega käi tööl“. Kirjutasite, et teil on endast keeruline rääkida ilma süüdistuste ja kriitikata. See ongi raske, kui on oma vajadused rahuldamata ja emotsioonid tõusevad teravalt esile. Suhte hoidmiseks on aga väga oluline väljendada oma vajadusi ja küsida abi, süüdistamise ja näägutamise asemel. Hea, kui teil oleks tuttavaid ja sõpru, kellega suhelda ja kellelt abi paluda, et oma energiat taastada. Lapsed on nüüd rohkem lasteaias, siis on tähtis mõelda, kuidas te iseennast võiksite hoida ja endale meeldivaid asju teha.
Kui suhe on teile oluline, siis on muidugi vaja leida aega, et mehega kahekesi olla. Suurendada koos olles mõistmist ja teha mõlemale meeldivaid asju koos. Muutustele tasub anda aega ja uutest olukordadest vajadusel korduvalt rääkida nii, et rõhk oleks kuulamisel. Kui olete valmis ka kõrvalist abi kasutama, siis võib Eestis leida pereterapeute (meie nõustajad või üle Eesti www.pereterapeudid.ee), PREP-paarisuhtekoolitusi (prep.ee) või Imago-suhteteraapia (imagokeskus.eu). Spetsialist saab aidata sellistest kohtadest edasi, kuhu paar ise nö kinni jääb. Olete juba korduvalt ise kogenud, et teineteisele haiget tegemine viib teid teineteisest ainult eemale. Selleks, et jaksaksite mõista ja enda vajadusi siiralt väljendada, peate enda vajaduste eest piisavalt hoolitsema ja pakkuma endale seda, mida teie hing vajab ja mis südant rõõmustab. Iseenda eest hoolitsemine on eriti oluline, kui lapsed on väikesed ja vajanud teie tähelepanu tõeliselt palju.
Tundub, et teie enda sees on olemas mitmeid vastuseid ja vajate oma patareisid laadida, et jaksaksite oma sisemise tarkuse järgi ka käituda. Kui tekib konkreetseid küsimusi, siis olete teretulnud siia veel kirjutama või meie nõustajate poole pöörduma.
