Olime koos elanud paar aastat, suhe iseenesest pikem ja meil on kaks last. Olen olnud lastega praktiliselt järjest kodune. Mees on olnud kogu kooselu aja ametliku tööta, s.t. on olnud nn juhutöid, aga mitte stabiilselt. Tööotsimises väheaktiivne (minu arvates), ka on tal enne kooselu võetud võlgu tasuda. Minu sissetulek emapalk, aga sellegipoolest on olnud pingeline 5-liikmelise pere eest hoolitseda (mul on veel laps eelmisest kooselust). Tihti ei jätkunud kuu lõpuni raha ja pidin ise laenama... Pinged...lisaks laste ja kodu eest hoolitsemine, olin väsinud ja muutusin väga närviliseks. Kuni eelmisel aastal diagnoositi raske depressioon. Sain ravi, kordus - probleemid olid ju alles, jälle tabletid, vahepeal jälle paremad ajad ja nii edasi. Kõige kindlamini tundsin end ajal kui käisime mehega koos psühholoogi juures (eelmine suvi), lisaks olid veel õnnelikud ajad: lapse sünd, mehe ajutised töölesaamised jne. Aga millegipärast ei läinud hästi - pärast kahekuust tööd kui mees oli lubanud meile korteriüüri raha, ütles ta et kahjuks raha sai otsa. Kulutamist ei põhjendanud ja mina ei saanud aru ka kuhu raha kulus. Elasin lastega siis vahepeal enda ja mehe sugulaste juures, lõpuks kolisime jälle kokku minu "suvilasse" (siin omad probleemid, pole pesemisvõimalust, remont pooleli - sel teemal näägutasin jälle mehe kallal). Mees palus et maksaksin ta telefoniarve, ostaksin suitsu... Tundsin, et minuga ollakse ülekohtune. Olin jälle auku langenud. Abi ei otsinud ja rohtusid võtma ei hakanud (kallid ka ju), selle asemel ajasin mehe enda juurest ära.
Kahetsen, et pere lõhkusin. Laps nutab ja küsib issi järele... Tahaksin minna mehega koos psühholoogi või nõustaja juurde, tema ei taha enam suhelda. Saan tast aru, mina ju käitusin halvasti. Aga ma ei tahagi jätkata sama moodi... tahaksin olla rahulikum... tahaksin tema tuge... tahaksin õnnelikku perekonda ja turvatunnet. Ei teagi, kas oodata veel, et midagi muutub või anda sisse elatisraha nõue (kuidagi peame ju toime tulema). Aga kuidas saab anda kohtusse inimest, keda armastad?
Jah, kohtusse minek on üks võimalus, kui omavahel kokkuleppimine ei õnnestu. Elatisraha on teile eluliselt oluline ja vahel ei jäägi muud üle, kui seda kohtu kaudu nõuda. Kuid saan aru, et sooviksite ju sellest enam mehega suhet taastada, peret koos hoida ja seeläbi ka perele kindlustunnet pakkuda.
Saan teie kirjas aru nii, et olite pere eest hoolitsemisega ülekoormatud, pidevas materiaalses kitsikuses, mehelt te toetust aga ei saanud või ei saanud piisavalt. Samuti näib, et olukorra muutmise ja pere heaolu eest seismine on olnud peamiselt teie vastutada. Veelgi enam, te võtsite ka mehe eest vastutust. Tõepoolest, seda kõike ongi liiga palju ning depressioon annab sellest märku, et vajate muutust. Kui prooviksitegi mehega uuesti kooselu, siis peaks midagi muutuma ka teie suhetes, kohustuste jagamisel, elukorralduses. Praegu tunnete end süüdi, et ajasite mehe ära. Ilmselt olite ummikus, tundsite ju ülekohut ning see oli teie reageering olukorrale, mis oli teie jaoks väljakannatamatu. Teil on ju õigus oma vajadustele, teil on õigus seista selle eest, mida õigeks peate. Võimalik, et see viis, kuidas oma ja pere vajaduste eest seisite ei sobinud mehele. Võimalik, et kannatasite liialt kaua ja reageerisite lõpuks liialt jõuliselt või äärmuslikult, kes teab. Kuid usun, et olukord oligi piisavalt hull teie jaoks ja samamoodi jätkata polnud ka mõistlik. Kindlasti pole lahendus ka tulevikus see, et olete leplik, vastutate ka mehe eest ning tunnete end süüdi, kui te enam ei jaksa..
Niisiis, mida saate teha enda ja laste heaks? Kuigi mees väldib suhtlemist, proovige siiski. Rääkige mehega, mida te vajate ja mis teile raske on olnud. Selgitage, millega saate leppida ja millega mitte. Vältige süüdlase otsimist suhete ebaõnnestumises, keskenduge sellele, mida praegu vajate ja ootate. Praegu on tähtis mitte survet avaldada, pigem leida lahendusi olukorras, kus teil on ühine laps ja kõigile on see ju hea, kui säilitate head suhted vähemalt vanematena. Mõelge koos, millised on võimalikud lahendused. Kuulake ära mehe võimalused, ettepanekut, andke talle võimalus võtta ise vastutus. See õnnestub paremini, kui te ei avalda survet, ei otsusta tema eest, ei tee talle etteheiteid. Rääkige vaid oma ja pere vajadustest (vt mina-keel, so iseenda nimel rääkimine, olukorra mõju endale, mitte hinnangud, kriitika teise kohta).
Võimalik, et mees ei saagi praegu teid toetada, sest tema enda olukord on ebakindel. Tähtis on tema suhtumine, valmisolek osaleda pere asjades ja võtta vastutust. Kuivõrd ta suudab teid veenda, et ta annab oma parima teile kindlustunde pakkumisel. Kui selgub, et mees ei võta vastutust ja väldib kohustusi, sh materiaalseid, siis tõepoolest tuleb oma ja laste õiguste eest seista ka kohtu abil. Püüdke seda mitte ultimaatumina kasutada, vajadusel selgitage oma kavatsust kui hädaabinõu ja oma õigust. Küsite, kuidas kaevata kohtusse armastatud inimest? Jah, see on raske. Võib-olla toetab teid teadmine, et seda teete ju armastatud laste nimel.
