Nüüdseks on olukorda tekkinud veel nüansse - nimelt pakuti mulle võimalust töötada teises linnas.
Majandusliku toimetuleku osas oleks see igati mõistlik lahendus. Samuti oleks tegemist linnaga, kus oleme juba varem elanud (enne vanema lapse kooliminekut). Mõistan, et lastel on praeguses elukohas sõbrad, trennid jne, aga samas - kui siia jäädes on tõenäosus jääda töötuks...? Lisaks ebamäärane situatsioon laste isaga, kokkulepped laste elukorralduse osas on endiselt segased.
Laste isa ütleb, et tema ei luba mul koos lastega kolida. Variant, et üks laps (poiss, kes juba käib koolis, kellel on trennid, jne) jääks temaga, ja tüdruk (kes saaks siis kooli minna uues elukohas) tuleks minuga, ei ole samuti vastuvõetav.
Kuivõrd peaksime siinkohal siiski arvestama ka laste soovidega?
Ja kas peaksin laskma ennast ähvardada - koli, aga lapsed jäävad siia? Pole ju temal suuremat õigust selle üle otsustada?
Kuidas toimida?
Tean, et keegi ei saa minu eest otsustada, kuid veidi nõu anda ehk siiski.
Olete endiselt dilemma ees, nüüd siis ees veel keeruline otsus ka töökoha tõttu. Tahan kinnitada juba eelmises vastuses kirjeldatud seisukohti, et laste üle vaidlus ei tohiks olla vanemate võitlus või kättemaks. Praegu näib, et vajaksite eelkõige mehega suhete klaarimist, vähemalt sedavõrd, et see ei segaks märkamast laste huve. Enamasti on 50:50 põhimõtete vanemate silmis õiglane ja neile sobiv, kuid kindlasti mitte lastele. Lastele ei ole parim ka see, kui nad teineteisest lahutatakse ja nagu juba varem mainitud, on see lastele suur katsumus, kui nad on jagatud kahe kodu vahel ja ka ajaliselt pooleks. Lapsed vajavad ühte kodu. Neil võib olla kaks vanemat, kes lastest hoolivad ja osalevad kasvatamisel, kuigi nad ei ela koos, kuid üks on see, kes on igapäevaselt vastutav (näiteks kursis ja kooliasjadega, tervisega, igapäevasündmustega jne) ja üks koht on see, kus on kodu. Teise juures võivad nad käia niipalju, kui see sobib nii lastele kui teisele vanemale. Selleks, et olla hea ja hooliv vanem, ei pea saavutama võrdsust ega ülekaalu ei ajas, rahas vm asjades.
Ja veel. Laste arvamust küsida ju võib, kuid see ei peaks olema nii, et nemad otsustavad. See on neile liialt suur vastutuse koorem, kui nad peaksid selles vanuses valima, kelle juures ja kus nad elada soovivad. Nad ju tahavad mõlemat vanemat, soovivad mõlema meele järgi olla ja olles ühe poolt, on nad ju seega teise suhtes ebalojaalsed ning see on talumatult raske. Elukoht, nagu ka lahutusega seotud asjad, peaksid jääma suurte inimeste otsustada. Lapsed peavad teadma, mis neid ees ootab, kuidas elukorraldus saab olema, kes kus elab ja koolis käib jne. Lastele on eelkõige tähtis, et mõlemad vanemad on nende jaoks olemas ning kumbki teist ei halvusta.
Niisiis, kui rakse see ka ei oleks, tasub panustada eelkõige sellele, et püüda mehega saavutada teineteise mõistmine, loobuda süüdlase otsimisest, etteheidetest. Kui te mõlemad suudate leppida lahutusega, siis saate ka keskenduda sobiva lahenduse leidmisele. Häid suhteid vanematena vajate te ka edaspidi, ka tulevikus tuleb teha lastega seonduvaid otsuseid ning lastele on parim see, kui vanemad oskavad ja tahavad hästi läbi saada ning teineteisega lugupidavalt suhelda.
Ja lõpuks, kui tõesti ei õnnestu rahumeelseid kokkuleppeid saavutada ja teile tundub, et laste heaolu on ohus, siis vahel on mõistlik ka juriidiline nõustamine või pöörduda kohtu poole (nt elukoha määramine). Loodan siiski, et jõuate mehega sobivate kokkulepeteni.
