Oleme mehega koos olnud 2,5 aastat. Nüüd tunnen ennast nii kõrvalejäetuna, peod ja sõbrad on kõige tähtsamad ja mina olen see, kes on teisejärguline. Ma ei saa aru sellest, kuidas järsku on kõik tähtsam kui mina. Tema arust on meil kõik korras, aga minu arust küll mitte. Kui ma küsin, siis ta muidugi vastab, et ära hakka jälle, kõik on meil ju hästi ja et ma mõtlen ainult üle. Aga ma ei saa üldse enam tähelepanu, ei ütle ilusti, ei vii välja, ütleb et on väsinud, aga kui sõbrad helistavad siis kohe jookseb. Ma ei saa, aru mis ma valesti teen. Kui ma üritan temaga rahulikult rääkida ja arutada, siis ta läheb närvi. Kui olen küsinud, kas tahab lahku minna, siis ütleb, et kui tahaks siis oleks läinud juba ja et tahab koos olla. Aga miks ta enam ei pinguta, ta ütleb et ma olen juba tal olemas ja ta ei näe enam põhjust pingutamiseks. Aga ma nii ka ei taha, et ma olen talle teisijärguline, kõik on tähtsam ja mind väga häirib see. Ma ei tea, mida teha. Nüüd hiljuti olin nädal aega maal, siis ta ka ainult pidutses ja mina ei tulnud meeldegi talle. Ei ole üldse harjunud sellega.
Suhte juurde nagu elu juurde üldisemalt kuuluvad tõusud ja mõõnad. Probleemid ei peaks olema midagi, mida karta ja vältida või mille pärast lahku minna. Muidugi on tore, kui riide ja eriarvamusi on vähe, ent kui erinevad arvamused kord ilmnevad – ja pole olemas suhet, kus need ei ilmneks – on vaja nendega tegelda.
Suhete kujunemist ja arengut on palju uuritud, paarid tülitsevadki palju just esimesed kooselu 2-3 aastat. Nende tülide käigus saab lõpuks selgeks, kes on suhtes kes ning millised on reeglid. Kui kumbki sel moel kujunevaid reegleid respekteerib, siis tülide arv väheneb. Kui peres toimuvad muutused, näiteks sünnivad lapsed, on vaja suhet jälle uuesti reguleerida, uued reeglid luua, et asjad hakkaksid toimima ka uues olukorras.
Tülidesse ja eriarvamustesse võiks suhtuda kui suhete regulaatoritesse. Kui väsitavad tülid ja arusaamatused aina kestavad ja teravnevad, on selle üks sagedasi põhjusi see, et pole jõutud ühisele kokkuleppele kooselu osas. Olete te ju sama suhte sees, aga teie olete rahulolematu, tema väidab, et rahul, mis on ilmne viide sellest, et arusaam suhtest on erinev.
Kooselu on kohandumine, püüd teineteise mõistmise poole, üks hea suhte tunnuseid on tundlikkus teise vajaduse vastu. Kui kumbki ei soovi teise vajadusi-ootusi respekteerida, ongi kaks võimalust: kas tülitsetaksegi kogu elu või minnakse pettunult lahku.
Kooselu ei ole siiski ilma põhireeglites kokku leppimata võimalik. Suhte alguses ollakse mõistagi nagu üks, kahe armunud inimese vahel piire ju justkui polegi, aina tahetakse olla koos, teise soove püütakse lausa silmist lugeda jms. Kui see aeg ei jää kestma. Kui armumisfaas otsa saab, algab tegelik suhe, tuleb hakata kokkuleppeid tegema: õigused ja kohustused, koos ja eraldi veedetav aeg, sõpradega suhtlemine, majapidamisse puutuv...
Kooselu on sarnane meeskonnatöö põhimõtetele – kumbki annab oma panuse ühise heaolu heaks. Suhetes loob tasakaalu see, kui kumbki tunneb, et annab palju – aga ka saab palju. Kui see tasakaal paigast nihkub, tekib rahulolematus – nagu teil on tekkinudki - siis tulevad tülid ja konfliktid, mille eesmärk ongi uue tasakaalu loomine.
Niisiis – püüdke luua uus tasakaal. Nn mesinädalad on läbi, aga see ei tähenda, et tuleks leppida sellega, millega te leppida ei soovi. Igas suhtes hädavajalik öelda välja see, mida mina mõtlen, tunnen, vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Ei maksa toppama jääda selle juures, kui teine lihtsalt ütleb, et on rahul või ei soovi teemat arutada. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse teineteise mõistmiseni ja sedakaudu ka kokkulepeteni. Parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu jmt.
