Tere! Olen 30-ndates eluaastates naine, seisan oma eluga teelahkmel. Kahtlen, missugune tee on "ôige". Muretsen, et vôin iseenda vajadusi ja unistusi järgides oma lähedastele liiga teha. Elan 7. aastat välismaal, küllaltki ebatraditsioonilises suhtes. Minu elukaaslane on minust paarkümmend aastat vanem, olen tema ôige mitmes naine. Mul on eelmisest suhtest 14-aastane tütar. Mu abikaasal 2 täiskasvanud last (kes on môlemad minust vanemad) ja paar lapselast. Mul ei ole kunagi olnud tahtmist Eestist ära kolida. Kokkulepe oligi, et tuleme maksimaalselt 3 aastaks. Mees väitis, et tal on ükskôik, millises riigis elada, aga et esialgu on tema tööga seoses vajalik, et elaksime tema kodumaal. Enne abiellumist oli veel üks aga. Mina olen kogu aeg teadnud, et tahan veel lapsi, mu mees aga enam lapsi ei saa. Ka see probleem ei tundunud talle tollal ületamatu - on ju vôimalik kasutada doonorit, rääkisime me tookord. Nüüd tagasi vaadates algas meie suhe väga ebavôrdselt. Mina loobusin väga paljust - oma senisest elust, oma kodumaast, oma tööst, sôpradest. Vôtsin riski seoses sellega, et kuidas mu lapsel, kel Eestis 1. klass lôpetatud, uues keskkonnas ja keelt oskamata minema hakkab. Minu mehe jaoks nii palju muutusi ei olnud. Tema jätkas elamisega omal maal, oma majas, tegi edasi oma tööd, rääkis oma keeles, suhtles oma sôprade, laste, lastelaste ja eksnaistega. Nagu ikka. Alguses oli mul kohalikku keelt ja tavasid tundmata väga raske. Isoleeritus. Ka paljude praktiliste asjadega kujunes nii, et kuna mina olin äkitselt nagu kuu pealt kukkunud, tundmatus keskkonnas, keelt ei osanud, siis mu elukaaslane ajas paljud asjad ametiasutustes korda, mida pered tavaliselt koos teevad. Olin Eestis olles harjunud ise hakkama saama. Käisin tööl, elasin oma korteris, kasvatasin üksinda last. Järsku tekkisid süütunded. Ainult mu partner teenis raha (mina käisin keeltekoolis). Proovisin siis, et tegutsen see-eest koduses majapidamises nii hästi kui vähegi vôimalik. Aga ôige pea avastasin, et kunagi ei ole hea. Et tihti on minu tegemistes ikka nagu midagi nihu vôi siis on tegutsetud liiga aeglaselt. Ükskôik kui ruttu ja hoolega ma midagi ei teinud - tulid peale uued ja olulisemad projektid, mis tegelikult kah oleksid pidanud juba eile valmis olema. Ma ei osanud vahet teha, mis on kohanemine vôôral maal, mis on isksuste omavaheline kooskôla. Mingil hetkel hakkasin märkama, et mulle on justkui tekkinud vôimukas kontrollivajadusega isa, kes ise oma kamandamist tähele panemata mulle näiteks tôemeeli selgitab, et kuidas tegelikult tuleks ikkagi muna keeta jne öeldakse, et mees ehitab maja, naine puhub hinge sisse. Minul see kodule hinge sisse puhumine ei ônnestunud. Ei ole vaja! Ja kuna môtlesin, et olgu - niikuinii oleme juba 3 aasta pärast Eestis tagasi, siis ei hakanud ka väga oma tahtmistega peale käima (pluss ikka see neetud süütunne, et mina ei teeninud ju raha, millega kogu kremplit muutma hakata). Olen siin enda arvates päris palju tööd teinud. Ometi tunnen ennast tarbetuna ja vôôrana. Elan justkui topeltelu. Mingi osa minust jälgib justkui vaikselt kôrvalt, mida teine osa minust teeb. Ei ole seda tunnet, et oleksin 100 protsenti pühendunud sellele elule, mida ma hetkel elan. Igatsen Eestit. Ühte kindlat jalgealust, et vot nii ongi. Mitte môtetes nii siin kui seal olemist ja tegelikkuses - ôieti ei kusagil. Pärast 3 kooselatud aastat küsisin, et kas nüüd läheme tagasi. Mees vastas, et tema ei mäleta sellisest kokkuleppest midagi. Ja teine aga. Nüüd väidab ta, et päris pisikesi (minu) lapsi ta küll ei taha. Et ma olevat oma sooviga egoistlik (kas olen?). Aga et vôime ju mône suurema adopteerida. Tjah. Selle vastu pole mul ka midagi, et mônele lapsele, kel vaja, kodu pakkuda, aga... mul on tohutu suur soov ka ise kanda, ise sünnitada ja ise kasvatada!!! Ja olen kôhkleval seisukohal - kui enne abiellumist sai räägitud kahest mulle olulisest asjast (et ma ei taha päriseks Eestist ära kolida, et tahan veel lapsi) - ja need ei kehti... Ma ei tihka temaga koos nn. "kompromisslahendusele" minna. See on saatuslik samm. Tohutu vastutus. Siis on juba lapse/laste huvid mängus. Tunnen, et olen omalt poolt juba paljust selle suhte heaks loobunud. Vôib-olla mône koha pealt liigagi tolerantne ja järeleandlik/kartlik olnud. Ma lihtsalt ei ole valmis ohverdama oma veel sündimata lapsi. Mille nimel? Ja bioloogiline kell - see ju tiksub Viimasel ajal olen kogenud ka mehepoolset pôhjendamatut armukadedust. Pluss palju virinat ja vingumist pisiasjade pärast. Pluss suurt rahulolematust (vôi mis iganes see ka ei oleks?), kui tegutsen edukalt oma alal, valdkonnas, mille endale juba ammu ametiks valisin. Olen proovinud rääkida, aga ôige mitmel korral on see lôppenud nii, et mulle on öeldud, et kui ma millegagi rahul ei ole, siis otsigu ma endale uus koht elamiseks. Mitte üks vôi kaks korda, vaid ikka ôige mitu korda olen seda kuulnud. Ma siis otsisingi. Kui koht leitud, ütlesin elukaaslasele, et môistusega vôttes on see vôib-olla napakas, mida ma teen, aga kôhutunne ütleb, et nii on ôige, et ma kolin ära, siis seda ta ka ei tahtnud. Et ta hoolivat meist väga. Sain jälle tunda killukest sellest mehest, kelle pärast 7 aastat tagasi oma elus suuri muutusi ette vôtta söandasin. Mulle meeldis see, mida ma (jälle) nägin. Segadus. Olin ju valmistunud ja pabistanud, et kuidas selle öeldud saan... ja arvasin, et seejärel lendan siit suure pauguga kohe minema nagu shampusepudeli kork... Pean otsustama, kuidas edasi. Igatsen Eestit. Jälle ise, oma jalgade peal seista. Muretsen oma tütre pärast, kellel läheb siin praegu väga hästi. Koolis. Sôpradega. Ometi - ma ei taha, et ta kunagi sellele ajale tagasi vaataks ja môtleks - hm, selline oli siis minu ema naiseelu. Ma tahaksin, et ta ôpiks, et oma unistuste nimel tuleb julgeda tegutseda. Ma ei tea, kuidas mu tütrel kôige parem oleks. Mu ühel ôlal istuks justkui roosade patsipaeltega inglike, teisel ôlal hargiga kuradike Nende vahel käib äge vaidlus, mu kôrvad huugavad ja ma ei tunne ära, kes on kes. Keda kuulata...
Nad said teineteise omaks ja elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni. Nii kõlab see vaid muinasjuttudes. Reaalses elus ei ole see aga mitte sugugi nii. Miks siis?
Kahe inimese suhet võivad ohustada paljud asjaolud, mida enne kooselu ei osanud ette näha. Nii tekivad pettumused, sest abiellutakse sageli unistuste, mitte tegeliku inimesega.
Armumine on inimesse loodud salapärane mehhanism. Armumine muudab inimest ja toob esile ta parema mina. Armastatult saadud imetlus ja hindamine tugevadavad enesetunnet, nii et inimene ise kogeb ennast väärtusliku ja heana. Armunu tahab kuulda teise arvamusi ja soove ning nendega arvestada. Armumine on soov millegi parema järele teise inimese abil. Armununa on kerge anda lubadusi, elada unistuste maailmas, mida koos luuakse ja millesse on esialgu näiliselt kindel usk mõlemal osapoolel.
Armununa olles tehakse otsuseid, mis näivad nii õiged ja kaalutletud. Armumine ja romantika käivad käsikäes. Sellepärast nõrgeneb ka armunu terav nägemine. Teise juures avalduavd ebameeldivad omadused hägustuvad ja kaotavad tähenduse. Samas positiivsete joonte tähtsus kasvab. Partneris nähakse omadusi, mida näha tahetakse. Ilma sellise pimedaksjäämiseta ei leiaks inimesed teed teise juurde ega sõlmiks eluaegseid liitusid.
Suhte argipäevasemaks muutudes avastatakse, et tunnetelõõm ei ei hõõgu enam endisel moel. Koos oleva paari ülesanne on siiski otsustada , kas nad seovad end teineteisega ja abielluvad või mitte.
Otsuste ja valikute tegemine elus on üldse raske. Sidumisotsus on karm ja peaks olema väga hästi kaalutletud mõlema poolt. Kooselu on otsus. Ka armumine on otsus. Aga eluseadustesse on justku sisse kirjutatud, et kõik elu otsused sisaldavad riski. Teie olete riskinud. Olete teinud oma otsuse alustada kooselu mehega, kes tundus olevat õige ja kellega koos tahtsite luua oma unelmate elu.
Teie kirjaridade vahelt kumab läbi pettumine, kibestumine, süütunded ja meeleheide. Unistused ja kokkulepped eesolevast elust on kokku varisenud. Te ei ole teinud midagi valesti. Varem teil ei olnud seda tarkust, mis praegu.
Lahknevus unistuste ja tegelikkuse vahel on paarisuhte esimeseks kriisiks. Teie kriis on alanud juba mitmed aastad tagasi. Siin on ühendunud mitu kriisi: kohanemine võõras keskkonnas, enda karjääri kaotamine, kuuluvustunde puudumine jmt. Paratamatult tekib küsimus: „ Kes ma siis olen?“.
Suurem osa ebielu konfliktidest tekib abikaasade erinevusest, erinevatest nägemustest, isksusest, elustiilist või ootustest. Igaühel on õigus oma arvamusele, tunnete ja vajaduste väljendamisele. Erimeelsustes, mis puudutavad ühiseid asju, tuleb eesmärgiks seada üksmeelsed otsused, millega mõlemad meelsasti nõustuvad. Olukorras, kus üks pingutab ja pühendub paarisuhte nimel maksimaalselt, teine aga mitte, oleks õigem teha järeldus selle kohta, millises paarisuhtes ma elada jaksan. Millist elu ma tegelikult elada tahan?
Teie abikaasaväärtushinnangud ja ootused erinevad oluliselt teie omadest. Samuti tundub mehel olevat hulgaliselt ka isksuslikke probleeme, millega ta peaks tegelema psühhoterapeudi juures. Sellest ka ilmselt varasemad ebaõnnestunud suhted. See on aga tema otsus tunnistada oma probleeme ja nendega tegeleda.
Teil on valida kolme tee vahel: võidelda, lahkuda või kannatada.
Kui teil on piisaval määral jõudu ja energiat pereelu raskustele vastu panna, siis võidelge. Pöörduge perenõustaja poole, otsige endale abi spetsialistilt jne. Kui võitlemine võtab kogu jõu ja on võimatu, lahkuge olukorrast.
Kannatamise varianti ei sooviks küll kellegile. Kuigi ka see on eesmärk omaette. Mõned inimesed aga valivad ise selle. On suur vahe, kas inimest sunnitakse kannatama või ta valib selle ise, kuigi sunniviisil. Elus tuleb ette olukordi, kus ei ole võimalik koheselt lahendust leida, siis on see teadlik kannatamine. Kannataja ei pea oma kannatusi varjama ega eitama, vaid julgesti ütlema, et on raske. Kannataja vajab abi selleks, et suuta seda olukorda välja kannatada.
Seisate järjekordse valiku ees. On vaja otsustavalt otsustada. Tõenäoliselt on teis endas juba selgus olukorra lahendamiseks olemas. Siinjuures mõned mõtted, mis aitaksid teil endasse vaadata.
-Teada, et alati leidub mingi lahendus.
-Mina ise pean leidma lahenduse, teised saavad mind ainult aidata.
-Ma ei võrdle enda elu teiste omaga. Minu elu mõõdupuuks on minu enda elu.
-Ainult mina ise olen oma tegevuse õigsuse või ebaõigsuse hindaja- selleks, et vastutada oma käitumise eest, pean ma ka ise olema hindaja.
-Ma elan ning tegutsen siin ja praegu. Minevikku ei saa muuta, ja oleviku probleemid ei lahene tulevikus iseenesest.
-Pean teadma, mida ma oma elus muuta tahan.
-Tervitan raskusi, mis elu mulle pakub. Need annavad mulle võimaluse arenemiseks ja oskusi toimetulekuks.
-Kujutan ette seda elu, kus ma olen õnnelik.
-Positiivse energiaga laetud mõtetel on võime materialiseeruda.
-Tee õnnele algab aususest enda vastu ja sihikindlas teadlikus tegutsemises.
-Olla julge ja valmis riskimiseks. Kaotus ei tähenda veel läbikukkumist.
-Õnn on rahulolu iseendaga.
-Kui ema on õnnelik, on ka lapsed õnnelikud.
öeldakse, et mees ehitab maja, naine puhub hinge sisse. Minul see kodule hinge sisse puhumine ei ônnestunud. Ei ole vaja! Ja kuna môtlesin, et olgu - niikuinii oleme juba 3 aasta pärast Eestis tagasi, siis ei hakanud ka väga oma tahtmistega peale käima (pluss ikka see neetud süütunne, et mina ei teeninud ju raha, millega kogu kremplit muutma hakata). Olen siin enda arvates päris palju tööd teinud. Ometi tunnen ennast tarbetuna ja vôôrana. Elan justkui topeltelu. Mingi osa minust jälgib justkui vaikselt kôrvalt, mida teine osa minust teeb. Ei ole seda tunnet, et oleksin 100 protsenti pühendunud sellele elule, mida ma hetkel elan. Igatsen Eestit. Ühte kindlat jalgealust, et vot nii ongi. Mitte môtetes nii siin kui seal olemist ja tegelikkuses - ôieti ei kusagil. Pärast 3 kooselatud aastat küsisin, et kas nüüd läheme tagasi. Mees vastas, et tema ei mäleta sellisest kokkuleppest midagi. Ja teine aga. Nüüd väidab ta, et päris pisikesi (minu) lapsi ta küll ei taha. Et ma olevat oma sooviga egoistlik (kas olen?). Aga et vôime ju mône suurema adopteerida. Tjah. Selle vastu pole mul ka midagi, et mônele lapsele, kel vaja, kodu pakkuda, aga... mul on tohutu suur soov ka ise kanda, ise sünnitada ja ise kasvatada!!! Ja olen kôhkleval seisukohal - kui enne abiellumist sai räägitud kahest mulle olulisest asjast (et ma ei taha päriseks Eestist ära kolida, et tahan veel lapsi) - ja need ei kehti... Ma ei tihka temaga koos nn. "kompromisslahendusele" minna. See on saatuslik samm. Tohutu vastutus. Siis on juba lapse/laste huvid mängus. Tunnen, et olen omalt poolt juba paljust selle suhte heaks loobunud. Vôib-olla mône koha pealt liigagi tolerantne ja järeleandlik/kartlik olnud. Ma lihtsalt ei ole valmis ohverdama oma veel sündimata lapsi. Mille nimel? Ja bioloogiline kell - see ju tiksub