Tere,
Pöördun teie poole murega. Olen keeruliste suhete keskpunktis. Elan koos elukaaslase ja minu lapsega eelmisest suhtest (laps on 7a). Elukaaslasel lapsi pole. Elame kolmekesi elukaaslase majas, mille oleme koos renoveerinud. Minul on seljataga hiljutine pingeline lahutus (eksabikaasast elasin lahus juba varem, enne kui elukaaslasega kohtusime, kuid lahutust ei olnud. Kui soovisin lahutust siis abikaasa keeldus ja tegi protsessi hästi raskeks mulle, venitas ja esitas nõudmisi jne).
Raske on see, et eksabikaasa on kibestunud inimene kes ei tule hästi oma eluga toime. Kunagi jättis ta meid maha, kuid päris nö lahti ei lasknud (lapsega ikka suhtles), ja kui mina lõpuks lahutust soovisin, hakkas mu eksmees mind kiusama. Samuti hakkas ta mu elukaaslasele ajudele käima, ja asi läks päris inetuks – saatis ähvardavaid sõnumeid, helistas purjus peaga, sõimas jne jne. Mu elukaaslane läheb sellest kõigest kohe nii ”põlema” ja seda on olnud raske taluda, kuigi ma saan temast täiesti aru. Nüüd hiljuti sain õnneks lahutuse, kuid eksmees ei maksa lapsele elatisraha – vahest küll ostab midagi, riideid või jalanõusid kui ma palun, aga see on pigem juhuslik erand, kui ta midagi soostub ostma. Elukaaslast häirib tugevalt see, et eksmees õiendab ja ärpleb (´a la sina minu last ei kasvata, kes sa üldse oled selline” stiilis), samas mingit elatusraha lapsele ta ei maksa. Lihtsalt tüütab ja segab meie elu. Aga laps käib ikka isa juures, ja suhtleb temaga – nad saavad hästi läbi.
Mure on selles, et mu elukaaslane ei salli kohe üldse eelpoolmainitud põhjustel minu eksmeest (täiesti arusaadav ka) aga see sallimatus on hakanud kanduma edasi ka lapsele. Elukaaslane soovib viimasel ajal, et laps oleks võimalikult palju oma isaga koos, mina aga ei taha et ta väga kaua isajuures oleks, kuna ta ei söö seal korralikult, istub päevad läbi ainult arvuti või teleka ees jne. Laps ei tahagi seal eriti kaua olla tavaliselt, kuna isa ei tegele temaga eriti ja tal on seal lihtsalt igav.
Elukaaslast on hakanud häirima igasugused asjad minu lapsega seoses, nt et laps jätab taldriku lauale kui on söönud (samas ise ta jätab samuti vahest asju laokile), või kui laps paneb lego kokku, siis häirib teda klotside kolin, kui laps lego kastist midagi otsib jne jne. Mõnikord on loomulikult pahameel õigustatud, kui tõesti on kõva lärm või jonn või on tuba segamini aetud, aga mõnikord näen ja kuulen et asi on ikkagi hoopis selles et lihtsalt laps ei meeldi ja kõik. Samas, me suhtlesime pea kaks aastat enne kui hakkasime koos elama, ja siis ei häirinud laps teda üldse (siis ei olnud ka veel neid jamasid minu eksmehega). Ma annan endale aru et kuna tal lapsi pole, ja siis järsku tuleb 8aastase poisiga koos elama hakata – eks see on loomulik et algul ei kujuta seda ette ja igasuguseid arusaamatusi tekib.
Lapsele ta otse tavaliselt midagi ei ütle (vahest kui on tõesti põhjust siis riidleb) aga minu ees hiljem hakkab peale – küll on see pahasti ja see pahasti. Samas vahest ta ikka kiidab ka last ja teeb nalja, mängivad koos telekamängu või otsivad arvutist midagi ja saavad hästi läbi. Laps võtab teada kui sõpra, ja respekteerib teda.
Ise saan elukaaslasega muidu väga hästi läbi, oleme väga lähedased. Tülisid ei ole peaaegu üldse (kui need minu eksabikaasa jamad välja arvata, aga need on õnneks viimasel ajal harvemaks jäänud). Elukaaslane soovib et nõuaksin kohtu kaudu elatise väja lapsele (peangi seda tegema, aga kardan seda suhtlemist, kardan et hakkab jälle see jama peale – kõned, sõim ja ähvardused).
Soovime tulevikus ka elukaaslasega last, kuid ma ei kujuta ette kuidas siis olema hakkab – kas tema suhtumine minu lapsesse võib muutuda? Kuidas ma saaksin nii teha, et pingeid oleks vähem elukaaslase ja lapse vahel?
Püüate mõlemat meest mõista ja kodurahu hoida, kuid siiski pinged on ilmselged. Ja kahjuks on need kandunud elukaaslase ja lapse suhetesse. Nagu kirja põhjal oletan, olete teadlik sellest, et probleemi lahendamiseks ei piisa elukaaslase ja lapse suhete klaarimisega, olukorra tuum on mujal. Kuigi ametlik lahutus on selja taga, ei ole see aga suhete tasandil veel siiski lõppenud, mitmed asjad vajavad veel klaarimist ja ka lahutuse lõplikkusega leppimist eksmehe poolt. Teie saate peamisel teha seda, et viia lõpule kõik vaidlusalused teemad, antud juhul siis elatusraha asjus. Muidugi on see raske, kui on põhjus karta ähvardusi jms. , kuid just sellise suhtlemise lõpetamiseks on tähtis luua selgust. Ma ei tea, kuidas olete seni proovinud eksmehega suhelda, kuid näib, et ta vajab võimalust oma pettumust, võib-olla kahetsust, armukadedust, seega emotsioone väljendada. Kui see teile liiga endale just liiga ei tee, siis kuulake ära ja väljendage oma mõistmist (nagu ma kirjast aru saan, siis mõistate mõlemat meest) ja seejärel väljendage kindlameelselt oma taotlusi ja soove. Öelge, et te ei soovi rääkida temaga, kui ta ähvardab või teeb midagi muud sobimatud. Väljendage valmisolekut rääkida konkreetselt ja viisakalt. Võimalik, et mees tõepoolest kahetseb ja kardab nüüd ka isana lapsest eemaldumist. Kui te siiralt soovite temaga hästi läbi saada, et säilitada isa ja lapse suhtlemine, siis väljendage seda ja küsige ka temalt, kuidas tema edaspidist suhtlemist ette kujutab, mis tema arvates teile parim on.
Rääkides edasi elukaaslasest, siis on peamine on hoida seda head ja teineteist toetavat suhet. Kui teil omavahel on hästi, siis on ka kergem keerulise olukorraga toime tulla ja ei pea pahameelt kandma suhetesse lapsega. Toetage teda lapsega tegelemisel, seda enam kui lapse isa seda õõnestab. Kuigi ta ei ole lapse isa, olete te ju üks pere ja teie peres on temal sõnaõigus ka lapsega seonduvas, igapäevastes tegemistes , ka temal on õigus reageerida lapse käitumisele ja tunda enda aktsepteerituna. Kui on tekkinud sagedased vaidlusteemad, siis leppige ühiselt kokku kodukorras, mis on lubatud, mis mitte, kes mida kuidas korda peab tegema, et ei peaks pidevalt selle üle vaidlema.
Teie saate pingelistes olukordades toetada oma elukaaslast ning hoida omavahelist lähedast suhet. Ilmselt vajab ka tema kindlustunnet, et teie eksmehega oleks kõik lahendamata küsimused selgust saanud. Küsige ka ise vajadusel emotsionaalset toetust, väljendage oma vajadusi, jagage oma muret ja mõelge koos, mis on parim kõigile. Leidke aega nii kolmekesi koosolemisteks, kui ka mehega kahekesi ning kindlasti on tähtis, et ka mehel ja lapsel oleks jätkuvalt omavahelisi tegemisi, piisavalt palju ühiseid positiivseid elamusi.
