Minul on küsimus peresuhete kohta. Mu abikaasa on haige inimene, ta on nö grupil. Meil lapsi ei ole ja oleme 45-aastased. Mul on mure mehe joomise pärast. Viimasel ajal on see sagenenud ja joomase peaga on ta kuri ja iriseb kõikide
asjade peale , mis ma olen teinud või ei ole teinud. Küsimuse peale, et mis ajab teda jooma vastab ta. et ma ei kujutavat ettegi kui suured valud tal on. Joomane mees on aga ebameeldiv minu jaoks. Meil ei ole voodielu, ma ei taha temaga kuhugi välja ka minna, sest ta joob ennast jälle täis, ma ei taha suheldagi temaga... Mida ma teha saaksin, et teda sellest viinast teda eemale saada? Või mis on siis kuskil viltu läinud, et ta jooma on hakanud. Paljud selles eas mehed on ju jooma hakanud ja naised on hädas. Lugesin ka Antoli Nekrassovi raamatut"Suguvõsa. Perekond. Inimene"ja seal autor väidab, et meeste joomises on süüdi naised.Emad või kaasad.
Inimesed on keerulised olendid, nad eksisteerivad mitmel tasandil: füüsilisel, emotsionaalsel, vaimsel ja hingelisel. Kõik tasandid on omavahel seotud ning koostoimes. Süsteem on viimse detailini terviklik. Üha enam leiab teaduslikke uurimusi, mille kohaselt traumaatilised elusituatsioonid peegelduvad ajus ning närvi-,hormonaal- ja immuunsüsteemis. Me elame alates lapsepõlvest läbi erinevaid emotsionaalseid šokke. Need ei tarvitse olla üldsegi suured, kuid on olulised just sellele inimesele antud ajahetkes. Kui meie elus juhtub midagi ootamatut, võime kogeda, et oleme kaotanud kontrolli oma elu üle.
Me tunneme end kammitsetuna kas häbist või hirmust kedagi haavata, tunneme süütunnet, oleme mures majandusliku oölukorra pärast vmt. Inimesed elavad läbi argielukonflikte või –traumasid: kooselu purunemine või hirm selle ees, töölt vallandamise või hirm töökoha kaotuse ees, kiusamine koolis või tööl, haigusega seotud hirm, kellegi surm või hirm lahusoleku pärast, hirm jääda üksi jne.
Sündmus ise ei tähenda midagi. Määravaks osutub igaühe individuaalne reaktsioon ja subjektiivne emotsionaalne kogemus. See, mida üks inimene kogeb šokina, ei pruugi teist samal moel mõjutada.
Kui meil on võimalus ohu vastu võidelda või selle eest põgeneda- see tähendab, kui me leiame konfliktile lahenduse- saame minna tagasi argipäevarütmi. Meelerahu tuleb tagasi.
Haigus või tervisehäired, ka lakolism kujunevad välja siis, kui meil puudub võimalus võidelda või põgeneda, kui me tunneme end olukorra vangina ega suuda konfliktile lahendust leida. Me jääme otsekui tardunud seisundisse.
Miks see nii juhtub? Meie teadvustatud enesekontroll ei luba end vabaks lasta. Näiteks tunnistada endale, et olen eksinud, tegin rumala vea, kahetsen, et sellise otsuse tegin, olen täbaras olukorras vmt. Meie uskumused selle kohta, et pean olema eksimatu, tugev, tark ja kõike oskav, et ma pean olema kõige, kõige..
On emotsioone, mis on nii intiimsed, et tundub võimatu neid teistega jagada. Me võime tunda häbi või piinlikkust, vastuolu reaal- ja ideaalmina vahel, paista enda silmis ebaeetilise ja moraalituna. Need tunded lähtuvad sotsiaalsetest normidest ning meie teadlikest ja alateadlikest uskumustest, mille aluseks on emotsioonide eitamine.
Kogemused näitavad, et kui saame abi isoleerivate tunnetega tegelemiseks ja julguse neid väljendada, vabaneme kohe emotsionaalsest pingest, see omakorda vabastab keha tervendavad jõud, me päästame valla konfliktienergia ja väljume tardunud seisundist.
Teie abikaasal on ilmselgelt varasemalt läbielatud emotsionaalseid šokke, mille olemasolust ta ei tarvitse isegi teada. Ta tajub vaid seda valu ja ängi, mis aeg-ajalt üles kerkivad. See on raske ja ebameeldiv ning seepärast on kõige kiirem vahend selle leevendamiseks olnud alkohol.
Te ei saa võtta vastutust ega kontrolli abikaasa alkoholi ega tema elu üle. Seda peab ta ise tegema. Eelkõige peab ta endale ise tunnistama , et ta vajab abi. Abi saab anda ja sellest on kasu siis kui seda küsitakse. Teie saate vaid jugustada teda abi otsima. Esimese eelistusena ehk vast perearstilt. Me ei tea, mis valud need on, mida ta peidab ja varjab. Alkoholi liigtarvitamise probleemiga ja oma emotsioonidega tegelemiseks vajab ta abi aga psühhoeterapeudilt. Abi on sellest aga siis, kui inimene ise tahab sellest vabaneda. Mis peamine, keegi ei ole selles olukorras süüdi.
Hindan väga teie pöördumist, sest ka see on tõe tunnistamine sellisena nagu see on. Teie ise olete ennast juba aidanud öeldes, et mul on raske ja ma ei tea, kuidas oma eluga edasi minna. Vastused meie segastele olukordadele tulevad vahel iseenesest, kui oleme ise valmis muutusteks.
