Mul on selline mure, et nähes milline on mehe ja tema ema vaheline suhe, ei suuda ma kuidagi ette kujutada, et ma seda tulevikus sellisena aktsepteerida suudan. Ema arvamus ja soovitus on kõige tähtsam ja seda küsitakse igal sammul (üldiselt pole vaja küsidagi, kui ema külas on, ta ütleb seda ka küsimata). Ja kõik mis ema ütleb on kui vaieldamatu tõde. Mina näen, et mu mees pole saavutanud seetõttu iseseisvust, ema peab kõik enne heaks kiitma. Mõnikord on ema arvamus isegi nurjanud meie plaanid. Üürime praegu korterit, kuid tahame osta endale täitsa oma. Ilmselt mehe töö pärast peame palju välismaal olema (ta on kaua lähetustel Euroopas, kuhu mina ka kaasa saan minna), kuid umbes aastake-kaks oleme veel Eestis ja seega tahame oma korterit kuhu tagasi ka tulla kunagi. Aga kuna ema arvamus on kõige-kõige tähtsam, siis ei ole ükski korter sobinud. Küll on üks korter liiga kallis, teine liiga palju remonti vajav, kolmas liiga mürarikkas kohas, neljas liiga kõrgel või liiga madalal korrusel ja nii edasi. Kuigi tundub, et need probleemid on kõik tekitatud. Elukoha teema on vaid üks näide. Pole vist ühtegi teemat, kus ema arvamus pole tähtsaim. Näiteks ema otsustab isegi riietuse üle - millised jalanõud, milline pluus, miks need kingad ei sobi. Asi on läinud üle piiri, sest mees ei tohi isegi vabaõhuüritusel ülemist pluusinööpigi lahti jätta, sest see jätvat liiga lohaka mulje.
Kõige hullem on see, et tema ise ei näe selles mingit probleemi. Vastupidi - nii ongi ideaalne ja ta arvab et elu lõpuni peab ema arvamust austama.
Me ei ole veel abielus, kuid paari kuu pärast sünnib esimene laps.
Ma tean, et ma ei taha lasta tema emal meie elu juhtida (kui me oleme koos, siis ta ju mõjutab meie mõlema elu). Olen kasvatatud iseseisvaks naiseks ja ei mõista teps mitte sellist kiindumist emasse. Ja ema kiindumist oma 35-aastasesse poega. Ma mõistan, et ema peab austama. Aga ka seda et ema peab ise oma lapsi nii palju austama ja usaldama ja uskuma, et nad saavad ise suurepäraselt hakkama.
Ma armastan teda väga, ja tema mind, lapski on väga oodatud. Aga niimoodi see jätkuda ei saa. Ma ei kujuta ette, et keegi dikteerib niimoodi minu ja mu mehe ja ka laste elu, ma ei suudaks seda kunagi vaikides pealt vaadata ja niisama leppida. Päris tülli ka ei taha minna, sest ei taha kallist inimest ja oma lapse isa kaotada.
Kas on üldse võimalik sellist olukorda muuta? Et meil oleks normaalne pere? Või on asi nii lootusetu, et peaksin lihtsalt eemale jalutama ja last üksi kasvatama?
Teie kirjast selgub, et olete kohtunud mehega, kellega Teid seob suur armastus, ootate rõõmuga oma esimest last. Olukorra teeb Teie jaoks keeruliseks armastatu suhe oma emaga. Ema ja poja side paistab tugev olevat, ema on poja elus endiselt väga tähtis, mõjutab suuremaid ja väiksemaid otsuseid.
Eks uue pere loomine käib ikka läbi eelmisest perest eraldumise. Teie olete sellega juba toime tulnud, teie elukaaslane pole seda teed veel jalge alla võtnud, talle sobib olemasolev asjade seis. Õnneks elu ise pakub teile võimalusi, saate koos mehega olla Eestist eemal.
Teie tahaksite olukorda muuta, et teil oleks "normaalne pere". Kõigepealt tuleks endas selgusele jõuda, milline see "normaalne" pere on, kuidas toimivad abikaasad, milliseid otsuseid ja kuidas teete, kuidas suhtlete päritoluperedega. Seda on just praegu hea teha, kuni pole lisandunud lastevanemate rollid.
Julgen arvata, et pereelu korraldusest polnud enne koos elama asumist juttu. Enamus paare ei aruta oma ühise pere reegleid, eesmärke jms. enne kooselu alustamist. Siis ta hilisemad arusaamatused, sest kummalgi kaaslasel on oma pilt "normaalsest" perest.
Kui olete endas selgusele jõudnud, arutage asja ka mehega. Tehke seda nn."mina-keeles", kedagi süüdistamata ja etteheiteid tegemata. Näiteks, "Ma soovin väga, et me otsustame korteri üle kahekesi." "Ma loodan, et ema elab edaspidi oma elu ja meie oma". Samas on oluline kohe ka mehe arvamus rahulikult ära kuulata, et teda paremini mõista ja osata tema iseseisvumist toetada.
Oma ootustest võib teada anda ka ämmale. "Ma olen Teiele väga tänulik, et kasvatasite mulle toreda kaasa." "Edaspidi vajame Teie abi lapsega toimetemisel, praegu saame ise hakkama."
Oma pere piiride seadmine ei pruugi õnnestuda kohe esimesel jutuajamisel, kuid viisakas ja kindel "ei" ämma soovitustele/diktaaadile on omal kohal.
Kindlasti pole kahe armastava inimese jaoks miski võimatu, tähtis on avameelselt rääkida ja siiralt teist kuulata, leidmaks oma tee pereks kasvamisel.
