Oleme mehega koos elanud 16 aastat. Meil on 13- ja 4-aastane poeg. Viimasel ajal (paari aasta jooksul) tunnen, et meil pole mehega midagi ühist (peale lastekasvatamise). Me ei tee kahekesi koos midagi, mis kosutaks hinge ja vaimu ning tugevdaks meie sidet (jutuajamised, väljas käimised, kas või doomino mängimine nagu viimane kord talle mainisin). Olen mõelnud, et kui meid pandaks tühja ruumi, kus on laud ja kaks tooli, siis me ei istuks ühiselt laua taha juttu vestma, vaid mees läheks näiteks akna juurde välja vaatama ja mina jääksin laua taha oma mõtteid mõlgutama. Nii on ka praeguses elus - me ei naudi teineteist, me ei saa teineteiselt jõudu, tuge. On jäänud vaid kohustused (lapsed, kodu) ning eraldi nokitsemised (mis on loomulikult tähtsad individuaalselt). Tema käib pilli mängimas, mina, kui jaksan, siis jooksmas, suusatamas, loen. Olen tähele pannud, et kui oleme kahekesi koos (või ka lastega) kuskil väljas, siis tema on oma mõtteis "eemal", otsib nagu midagi või kedagi, kellest kinni "haarata", et mitte meie juures "kohal olla". Jaanipäeval, kui minul oli laps käekõrval, läks tema teise naisega (ei ole meie ühine tuttav) tantsima (too naine palus teda ning käis veel luba küsimas). Situatsioon oli minu jaoks kummaline, mina poleks elu ilmaski nii teinud, vaid tollele tantsimapalujale kenasti öelnud, et ma olen oma perega (naisega). Või olime kooli tänuõhtule palutud ning tema istus minust eraldi teise lauda. Tema jaoks mitte midagi erilist ("noh, mis sellest siis oli nüüd?"), minu jaoks jälle kummaline. Oleme nüüd paar nädalat lasteta olnud, kuid midagi koos hea enesetunde loomiseks ja suhte turgutamiseks pole teinud. Tema istub selg minu poole arvutis või vaatab telekat, mina püüan oma tegemistega tegeleda. Vana-aasta õhtul istus tema telekas, ühist mõnusat söömaaega ja lihtsalt muhedat ajaveetmist ei olnud. Kui ka üritan, et lähme välja, teeme seda või teist, siis ta küll tuleb ja on koos, kuid nagu ütlesin, on tegelikult "eemal" - ta ei naudi ega tunne koosolemisest puudust (käisime jalutamas koos - tema vuras ette, mina lonta-lonta järgi, pidin mainima talle, et ma nii kiiresti ei jõua). See tekitab minus tunde, et olen nagu üksik hunt. Mind kaaslasena, kellest tuntakse rõõmu, keda oodatakse ja kellega on hea, pole talle nagu vaja (tema rahulolu on arvuti, telekas, pillimäng, seks). Kui seksi tahab, siis muutub tõredaks, sest mina pole ju valmis, kuna hingeline pool on rahuldamata ning siis on pinged ja üle kivide-kändude lõpptulemuse saavutamine. Seksides saab tema oma kosutuse kätte, kuid mina jään ikka lõhkise hingega. Tegelikult hinges tahab ta, et meie suhe toimiks ning tema ongi rahul, kui saab olla ja ajada omi asju. Mina ootaksin aga enamat, siduvamat, üksteisest rõõmu tundmist, mis ei tähenda teise aheldamist enda külge, vaid vahel tõeliselt üksteisega olemist. Mis ma siis tegema pean? (nagu tavaliselt küsib mu mees, kui mingit probleemi lahkan, arutlen). Äkki veelkord kõik hingele kogunenu rahulikult ära rääkida, teha kokkuleppeid, et näiteks üks kord kuus ilma teleka, arvuti, lasteta ja kõrvad ning silmad ainult teineteise jaoks või on minu vajadus ülepaisutatud?
Elus on ikka tõusud ja mõõnad, harmoonilised ajad ja rasked ajad. Elu ei ole muinasjutt, probleemid ning keerukad suhted ei peaks olema midagi, mida karta ja vältida. Muidugi oleks tore, kui teineteisest eemaldumist, riide ja eriarvamusi olemaski poleks. Ent kui probleemid ilmnevad ja pole olemas suhet, kus need ei ilmneks on vaja nendega tegelda.
Me oleme erinevad ja ka meie arusaam suhtest, kooselust, turvalisest lähedusest, teineteise mõistmisest, armastatud olemisest, privaatsusest/avatusest suhte sees, seksist jpm on erinevad. Üks hea suhtle tunnuseid on mõtteviis: kui meil on halvasti, siis ma tahan selle päästmiseks midagi ette võtta. Kurbus ja pettumus on küll suured, kuid kui ma saaksin midagi kooselu jätkumise heaks teha ma teeksin. Keerukas olukorras on alati küsimus selles, kui palju ollakse nõus panustama, et suhet säilitada.
Tülid ja konfliktid, erimeelsused on suhte regulaatorid, nende käigus otsitakse vastuseid nendele tähtsatele küsimustele, kuigi pealispinnal tegeldakse justkui muuga.
Teie suhetes tülisid ei pasta olevat, vähemalt kirja põhjal järeldan, et on pigem vaikelu, eraldiolek. Ka üksindusse tõmbumine teineteise kõrval tähendab suhtekriisi. Olete koos, aga sisuliselt üksi. Üksindus paarisuhte sees on tihti palju hullem kui ollagi üksi. Üksindus ja tõrjutus suhte sees tekitab palju halbu tundeid.
Ei ole põhjust kahelda, et just hea lähisuhe on see, mis inimese oma eluga rahulolevaks ja õnnelikuks teeb. Ent ei tule ju kõne alla, et keegi saaks olla kellegagi väga lähedane nii vaimselt kui ka füüsiliselt ilma et põhireeglites kokku lepitaks. Kooselu on sarnane meeskonnatöö põhimõtetele igaüks annab oma panuse ühise heaolu heaks. Suhetes loob tasakaalu see, kui kumbki tunneb, et annab palju aga ka saab palju. Kui see tasakaal paigast nihkub (ja kirjas kirjeldate just seda), tekib rahulolematus, enamasti tekivad ka tülid ja konfliktid, mille eesmärk on uue tasakaalu loomine.
Igaüks elab oma naha sees, teab oma tundeid ja mõtteid. Teise tundeid ja mõtteid saame teada ainult siis, kui teist tähelepanelikult kuulame. Seega on igas suhtes hädavajalik öelda välja, mida mina mõtlen, tunnen, soovin ja vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Just tundlikkus teise vajaduste vastu loob läheduse inimeste vahele. Ent mitte kunagi ei maksa jääda lootma, et teine minust ehk niigi aru saab, mind sõnadeta mõistab, mu mõtteid loeb. Asjad, mis ühele inimesele tunduvad iseenesest mõistetavaid, ei pruugi olla seda sama teisele. Seetõttu tuleb rääkida, rääkida... ja kuulata, kuulata... Ja ka sellest ei piisa. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse kokkulepeteni.
Mõistagi on olukorras, kus nn halbu pingeid ja tundeid on palju, väga raske suhte reguleerimisega toime tulla. Probleemidest rääkimine võib alul luua tunde, et nii need vaid suurenevad. Muuseas, uuringutest on selgunud, et üks õnneliku kooselu tingimusi on, et konflikte ei kardeta, neisse sisenetakse julgelt ja lõpuks jõutakse kokkuleppele.
Kõige parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu jmt.
Suhe koosneb alati vähemalt kahest inimesest. Seetõttu pole kumbki kunagi süüdi. Ikka on mõlemal oma osa, ikka on partnerite käitumine vastastikku tingitud. Seetõttu on oluline mõelda, mis teie enda käitumises on sellist, mis võinuks viia praeguse seisuni. Oluline on ka suhtemuutuste ajaraam ja seos teiste probleemidega. Tihti on suhetes toimunud muutused seoses teiste muutustega pere sees või selle lähiringis, või on perevälised asjaolud pääsenud pere sisse seda lõhkuma.
Oskus jagada valu ja raske olukorra pinge ühine väljakannatamine on tähtis ressurss iga suhte jaoks. Soovin selleks teile palju kannatlikkust ja jõudu. Alati on ka võimalus otsida abi asjatundjalt, perenõustajalt või psühholoogilt, kelle teadmisi ja kogemusi appi võttes oleks ehk lihtsam tuge ja lahendusi leida. Ise oma probleemide sees olles on tihti pea ilmvõimatu näha suhtlemismustrit, mis probleemi alal hoiab, kuid mida muutes on võimalik muuta ka suhet ennast.
