Ei oska enam ise toime tulla oma muredega. Meil 2 väikest last, üks peaaegu 3, teine 1-aastane. Kaks järjestikust last saada oli vist natuke liig, aga teine polnud planeeritud. Abi eriti kelleltki loota ei ole, olen koguaeg lastega üksinda kodus. Mees käib tööl ja ehitab maja. Nüüd on vanem laps küll lasteaias, aga ta kahjuks pidevalt haige. Väiksemal lapsel diagnoositi algav astma, ta on alates 7-elukuust ka pidevalt haige olnud. Öösiti kõõksub ja köhib, pidevalt valvan ta und ja hingamist. Ravimid pole siiani aidanud. Kõik see on tekitanud suure stressi. Mees on jäänud kaugeks ja võõraks. Viimased 2 kuud pidevad tülid, konfliktid. Nüüd paar päeva tagasi mees ütles - kui lapsi poleks, ta ei tahaks enam minuga koos elada, ta ei ole minuga õnnelik. Ta on rääkinud asjadest, mis teda minu juures häirivad ja ma olen lubanud ennast parandada. Põhiline probleem - armukadedus. Olen tõesti andnud talle nüüd rohkem vabadust, ei küsi enam, kus ta käib. Ja ta kasutab seda ära, on veel vähem kodus, kui varem. Aga ma arvan, et probleem pole ainult minus, vaid meis mõlemas, selles, et meil pole olnud üksteise jaoks üldse aega. Mees vist ei taha seda tunnistada. Tundub, et probleemidest rääkimine muudab meie suhteid ainult hullemaks. Mees nõustaja juurde ei ole nõus minema. Tundub, et mees on lootuse kaotanud, et meie suhe võiks veel õnnestuda, kuigi mina tahaks proovida. Ma ei tea, mida teha, kas jätta ta rahule, anda talle aega, või üritada ikka rääkida. Mul ei ole enda jaoks enam üldse aega ja pinge on nii suur, et ma ei suuda enam olla hea ema oma lastele, olen väga närviline ja kergesti ärrituv.
Elu kahe väikese lapsega ongi keeruline, see on omal moel ka suhete proovikivi. Laste eest hoolitsemine võtab palju aega ja energiat, on seotud suure vastutusega. Kuigi me armastame oma lapsi väga ja ei kujuta ette elu ilma nendeta, panevad just lapsed tihti proovile kogu meie kannatuse, tarkuse ja vastupidavuse.
Kuid see kõik kuulub elu juurde. Ikka on tõusud ja mõõnad, harmoonilised ajad ja rasked ajad. Elu ei ole muinasjutt, probleemid ei peaks olema midagi, mida karta ja vältida. Muidugi on tore, kui riide ja eriarvamusi oma elus vähendada saab. Ent kui probleemid ilmnevad ja pole olemas suhet, kus need ei ilmneks on vaja nendega tegelda.
Suhe on keerukas mehhanism. Tülidesse ja konfliktidesse võiks suhtuda kui suhte regulaatoritesse. Kes oled sina mulle? Kes mina olen sulle? Mis on mulle lubatud/keelatud? Aga sulle? Mida sina minult ootad? Ja mina sinult? Kus on minu mängumaa? Kus sinu oma? Kas mina tohin sinu mängumaale tulla, kas olen seal võõras või teretulnud? Jne. Jne. Tülide käigus otsitaksegi vastuseid nendele ja paljudele teistele tähtsatele küsimustele, kuigi pealispinnal tegeldakse justkui muuga.
Perekonna kujunemise ja arengu uuringutest on selgunud, et paarid tülitsevadki palju esimesed kooselu 2-3 aastat. Nende tülide käigus saab selgeks, kes on suhtes kes ning pärast seda tülide arv väheneb. Kui peres toimuvad muutused, näiteks sünnivad lapsed, on vaja suhet jälle uuesti reguleerida, et see hakkaks toimima ka uues olukorras.
Ent kui tülid ja arusaamatused aina kestavad ja teravnevad, on selle üks sagedasi põhjusi see, et nende käigus pole jõutud kokkuleppele. Kooselu on kohandumine. Kui kumbki ei soovi teise vajadusi-ootusi respekteerida, ongi kaks võimalust: kas tülitsetaksegi kogu elu või minnakse pettunult lahku.
Ei ole põhjust kahelda selles, et just toimiv lähisuhe on see, mis inimese oma eluga rahulolevaks ja õnnelikuks teeb. Ent ei tule ju kõne alla, et keegi saaks olla kellegagi väga lähedane nii vaimselt kui ka füüsiliselt ilma et põhireeglites kokku lepitaks. Suhte alguses ollakse mõistagi nagu üks, kahe armunud inimese vahel piire ju justkui polegi. Kui see aeg otsa saab, tulebki hakata kokkuleppeid tegema, hakata jagama: vaimset ja füüsilist ruumi, rolle, majapidamisse puutuvaid ülesandeid...
Kooselu on sarnane meeskonnatöö põhimõtetele igaüks annab oma panuse ühise heaolu heaks. Suhetes loob tasakaalu see, kui kumbki tunneb, et annab palju aga ka saab palju. Kui see tasakaal paigast nihkub, tekib rahulolematus, tulevad tülid ja konfliktid, mille eesmärk on uue tasakaalu loomine.
Igaüks elab oma naha sees, teab oma tundeid ja mõtteid. Teise tundeid ja mõtteid saame teada ainult siis, kui teist kuulame. Seega on igas suhtes hädavajalik öelda välja, mida mina mõtlen, tunnen, vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Just tundlikkus teise vajaduste vastu loob suurema läheduse inimeste vahele.
Mitte kunagi ei maksa jääda lootma sellele, et teine minust ehk niigi aru saab või mind sõnadeta mõistab. Asjad mis ühele inimesele tunduvad iseenesest mõistetavaid, ei pruugi olla seda sama teisele. Seetõttu tuleb rääkida, rääkida... ja kuulata, kuulata... Ja ka sellest ei piisa. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse kokkulepeteni.
Mõistagi on olukorras, kus pingeid on kuhjunud, väga raske ise selle olukorra reguleerimisega toime tulla. Asjatundja juuresolek ja suunamine oleksid ses olukorras kindlasti vajalikud. Ent kui see pole võimalik, on võimalik siiski püüda asjaga ise tegelda, andes abikaasale selge sõnumi, kui väga te tahate, et kooselu taas sujuma hakkaks.
Probleemidest rääkimine võib tõesti esialgu luua tunde, et nii need vaid suurenevad, ja see võib ollagi nii, kui teete seda emotsionaalselt kõrgelt laetud olukorras. Parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu jmt.
Oskus jagada valu ja raske olukorra pinge ühine väljakannatamine on tähtis ressurss iga suhte jaoks. Soovin selleks teile palju kannatlikkust ja jõudu.
