Katsu nii subjektiivselt, kui võimalik kirjeldada olukorda, leidmata siiski ajendit, põhjust, või tabamata hetke, mil kõik liiva jooksis.
Tutvusime 3a. tagasi. Kõik oli roosiline. Aja möödudes läbisime suurel hulgal muudatusi - elukohavahetused, ühise kodu loomine, muutus ka loodud pere koosseis (kui algselt tuli arvestada vaid teineteisega, siis liitusid meiega tema tütar ning minu poeg. Ühel hetkel olime neljakesi.
Häid lambaid mahub palju ühte lauta....Mei e pesake on tõesti väikene, kuid nii minu, kui teistegi tuttavate hinnangul siiski piisav kõigile....kui need lambad ainult sarvi kasvatama ei hakkaks.
Mingil hetkel agasid probleemid. Pinged majanduses kandusid üle meie vahele. Mina jäin töötuks. Ehkki olen võimeline panustama ühisesse eelarvesse piisavalt normaalseks äraelamiseks, ei tundu temale see piisav. Temalgi tööalaselt närvesööv õhkkond, pidevad koondamised ning kartus, et tema järgmisena nimekirjas. Pingete maandamiseks piilub palju pudelisse. Tühistest nägelemistest saavad füüsilised konfliktid.
Kuna soetatud vara, meie ühine kodu on juriidiliselt tema nimel - samuti usaldusel loodud suusõnalised kokkulepped enam ei kehti, kuritarvitab ta oma juriidiliselt korrektseid õigusi ning sõna otseses mõttes viskab mind ja mu poega kodust välja. Viha lahtudes palub jälle tagasi. Nii on see kestnud ca. pool aastat. Praegugi oleme pojaga sõbranna juures pagenduses.
Armastame teineteist, tean seda kindlalt. Teab temagi. Oleme proovinud neutraalses õhkkonnas istuda maha ning hakata pundart harutama, kuid iga kord päädib see sõnasõjaga. Karjumised, vihastamised. See, millest soovisime kõnelda, ei tulegi jutuaineks. Kerkivad süüdistused ja päädib kahe vihapalliga, kes põrkuvad eri suundadesse.
Ehkki ta on kutsunud meid tagasi koju viimastel päevadel, korduvalt, keeldun minemast, Sõbranna diivan ei ole just mugavaim lahendus, kuid parem, kui naasemine ning veereva lumepalli alla mattumine.
Ma ei soovi sõlmida kokku kordi ja kordi katkenud nööri. Tahan temaga alustada täiesti uuelt platformilt, kus kokkulepitu kehtib - seada sisse alused, millest ei ole võimalik lihtsalt taganeda.
Ma tean, et temagi soovib meie suhet parandada. Mõlemad oleme oskamatud, mõlemad kurdid ja pimedad teineteise hääle ja ilmumise kohta. Meie vahel on sein.
Ja ma arvan, et ei pea mainima, et kõige selle all on kannatajad ka lapsed.
Kust alustada? Kelle poole pöörduda? Sest omavahel me räägitud ei saa. Emotsioonide alla mattununa ei näe me vist kumbki, et meie vahel on sein, mille vastu põrkume, kui teinetteise suunas pürgime....
Tegemist on looga, kus on tekkinud palju segadust ja erinevaid tundeid. Mulle näib, et hakkate mõlemad "ära kaduma" kogu selles virr-varris. Sellisel juhul on kõige rohkem abi kõrvalisest neutraalsest inimesest nt. psühholoogist. Segaduse lahti arutamiseks on vaja kõrvalt vaataja pilku, kes oskab olukorda hinnata ja suunata Teie järgmisi samme. Esimesele kohtumisele võib minna ka üksinda, et natukene oma muret selgitada. Psühholoogi juures oleks teil võimalik oma asju selgeks rääkida. Sellisel jutuajamisel ei pea teist kumbki vestlust juhtima, selleks on olemas kolmas inimene.
Võimalusi kelle juurde pöörduda on erinevaid. Kuna ei tea, kus täpselt elate siis esimesena võiks pöörduda oma piirkonna sotsiaalosakonda (nemad oskavad soovitada ka tasuta pereteraapia võimalusi). Varaliste segaduste ja kokkulepete osas saab samuti aidata sotsiaalosakond. Tasuta nõustamist pakuvad ka Kriisisabi Keskused, pereterapeutide kohta saab infot http://pereteraapiainfo.blogspot.com/.
Ennem psühholoogi juurde pöördumist tasub veel proovida mehele kirjutamist. Sageli on kirjutades palju lihtsam oma mõtteid, tundeid, muresid väljendada. Kirjutades jääb ära suur emotsioonidetulv, mis sageli segab vestlust. Samas on väga oluline kirjeldada oma tundeid kirjas.
Seega on võimalusi, mida proovida ja katsetada.
