Olen olnud pikemat aega kaugsuhtes mehega, kel on seljataga pikem kooselu ning sellest sündinud ka laps. Meie suhe on täiesti avalik ning mina ei olnud ka see, kelle tõttu tema eelmine suhe purunes. Lihtsalt kooseluni pole me veel jõudnud. Oleme sel teemal küll palju kordi arutlenud ning saan aru, et kui soovin kooselu selle mehega, siis pean suurema elumuutuse tegema mina. Tema on igati päri, et koliksin tema juurde. Aga...Siin, kus praegu elan, on minu kodu, sõbrad, vanemad. Tuleb tunnistada, et kardan seda muutust. Miks? Põhipõhjuseks on see, et sooviksin, et mees tekitaks minus kindlustunnet, oleks täielikult minule, meie suhtele ja meie ühise pere loomisele pühendunud. Sooviksin tunda, et see, et oma lähedastest kaugele kolin ja oma elu nii palju muudan, tähendaks seda, et minu mees on minu uus pere, saab olema minu jaoks see kõige lähedasem isik. Tegelikult aga valdavad mind hoopis sellised tunded, et tegelikult on mehel eelmine pere olemas, sellest pärit laps, kelle suhtes tal on kohustused. Tunnen, et tema eelmisel elukaaslasel tavatseb vaid mingit abi paluda, ja mees tuleb talle vastu. Sellest tulenevalt tunnengi, et mehe eelmisel elukaaslasel ja lapsel on justkui suurem "õigus" minu tulevasele elukaaslasele ning ei saa temalt kunagi oodata täit pühendumist meie suhtele. Ärge saage valesti aru - minu jaoks tundub täiesti loomulik, et pean meest "jagama" tema vanemate, töökaaslaste, sõpradega. See tundub minu jaoks igati loomulik. Aga fakt, et pean teda "jagama" tema eelmise naise ja lapsega, hirmutab mind ning tunnen, et ta ei ole päriselt "minu pere". Ma ei tea, kas minu jutt tundus arusaadav ning kas on loomulik, et mind sellised tunded valdavad. Jah, teadsin kohe temaga kohtudes, et tal on laps ning seljataga üks kooselu, aga lootsin ikka, et meie suhte arenedes jääb see osa tema elust kuidagi tagaplaanile ning ei suutnud ette näha neid tundeid, mis mind valdavad siis, kui tuleb teha otsus ning temaga kokku kolida. Tunneksin end märksa kergemini siin, kus praegu elan ja töötan ning sooviksin ülekõige, et hoopis tema tuleks siia, aga seda ta ei tee. Aga tema juurde kolides kardan jääda üksi, eelkõige hingeliselt. Mida teha? Kas peaksin üldse lõpetama selle suhte? Nõudma temalt vähemalt ajutiselt suuremat pühendumist meie suhtele? Kuidas toimida?
Palju häid mõtteid on juba kõlanud Emma vastuses ja ei hakka neid üle kordama.
Proovin vastata Sinu konkreetsetele küsimustele nii täpselt kui võimalik.
Teiseringi kooselud ja lahutused on Eestis sagedane nähtus.
Kindel reegel on see, et lahutatud inimene vajab aega. Eelkõige aega selleks, et eelmisest suhtest ülesaada ja kohaneda uue eluga. Sõltuvalt inimesest jääb see aeg ühe kahe aasta vahele. Aeg loob tasapisi selgust mõtetes ja tunnetes.
Kuidas aga toime tulla oma tunnetega mehe suhtes, kellel on varasem suhe? Siin ei ole ühest vastust, inimesed on erinevad ja nende minevikud on erinevad. Kindlasti tuleks omavahel rääkida tunnetest, mida üks või teine kogeb seoses kooselu alustamisega. Võib juhtuda, et Teie mõlema jaoks pole veel õige aeg alustada koos elamist.
Ebakindlustunde ja hirmu taga võib sagedasti olla peidus mõni varasem haiget tegev elukogemus (nt. oma vanemate lahutus). Sellisel juhul, peab mõnikord pöörduma psühholoogi juurde, et saada aru oma tunnetest, mõtetest ja nende põhjustest.
Pereks kasvamine toimub ajapikku, samuti vajab paarisuhe aega. Paarisuhte aluseks on usaldus ja osade asjadega leppimine, mida muuta ei saa. Mehe varasemat elu ei saa muuta. Sellega saab leppida tasapisi ja omal moel. Siia vanarahva tarkus "Muuda asju, mida muuta saad ja lepi nendega mida muuta ei saa. "
Kooselu alustamine on tähtis samm, mis vajab kohanemist ja aega. Panen Sulle kirja mõned küsimused, mille üle võid ise mõtiskleda.
Mis juhtub Teie suhtega siis, kui Te veel kokku ei koli?
Kas on võimalus jätta endale mõneks ajaks taganemistee ehk praegune kodu? Teisisõnu võib kooselu proovida katseajaga, et kogeda uut elu ja läbi selle jõuda oma tunnetes selgusele.
Lõpetuseks veel mõned mõtted. Iga suhte alustamine on omal moel risk, millele ei saa anda 100% garantiid. Inimesed muutuvad ja ajad muutuvad.
Mehel, kellel on olnud varasemast elust perekond, jääb see alati varjuna selja taha. Küsimus on selles, kas ma tahan sellega leppida või ei. Igal asjal on meie elus hind, kas Sinu suhe selle mehega on nii palju väärt, et tema varasema eluga leppida või ei? Mis hind on sellel suhtel ja kui palju oled Sa valmis pingutama?
Palju küsimusi ja kõik vastused on olemas Sinus endas. Kindlasti leiad osadele küsimustele ise vastused, osadele koos mehega ja vajadusel võid külastada ka psühholoogi.
