Tere!
Olen 30ndaes aastates naine. Ma olen 1,5 aastat koos elanud ukraina rahvusest mehega. Elukaaslane on temperamentne ja tujukas. Vahepeal on tunne, et tema tujutseb rohkem kui mina (naised peaksid ju ometigi olema see tujukam sugupool). Erinevate iseloomude pärast on meil palju tülisid. Mina oskan ka vaikselt/rahulikult tülitseda kuid tema hakkab kohe asju loopima, kisama, paugutab uksi ja läheb magab siis öö mõne sõbra juures, et hommikul vabandades tagasi tulla (vägivaldne ta pole). Kui tal paha/kurb tuju siis ei kõlba miski. Mossitab omaette nurgas. Samas jälle on ta romantiline, hoolitseb enda eest rohkem kui nii mõnigi teine mees, on väga tähelepanelik, toob lilli ja kingitusi pea iga nädal, aitab kodutöödes, hoiab oma asjad korras jne.
Ennem teda elasin 6 aastat koos tüüpilise eesti mehega. Meie kooselu lõppes seepärast et jäime lihtsalt teineteisele võõraks. Tema ootas väga pisiperet aga mulle oli mu karjäär tähtsam. Rabasin muudkui tööd teha ja lõpuks olime punktis kus enam kooselu ei rahuldanud kumbagi.
Nüüd olen esimesi kuid lapseootel. Mu praegune elukaaslane ka veel ei tea. Ma pole kindel kas talle rääkida või mitte. Olen suures segaduses sest kuigi ma teda väga armastan, ei tea ma kas tahan oma lapsele sellist isa. Kas on mõtet sünnitada last perre, kus tülitsetakse nii palju? Kuidas mehega rääkida, et tema käitumine on mulle häiriv? Kas 1,5 aastat kooselu on pere rajamiseks liiga lühike aeg?
Ma ei armasta enam ammu oma endist elukaaslast kuid olen end tihti leidnud mõtlemast kui hea isa temast oleks saanud. Võibolla kui ma oleksin varem rasedaks jäänud, oleksime ikka veel koos ja meie suhted poleks nii sassi läinud.
Teie kirja põhjal võib aru saada, et olete hetkel keeruliste valikute ees. On palju küsimusi, millele sooviksite leida vastuseid.
Loomulikult võib tunduda 1,5 aastane kooselu lühikesena peale seda kui olete olnud eelnevas kooselus, mis kestis 6 aastat. Samas on see 1,5 a. juba piisav aeg, et oma muredest ja häirivatest asjadest põhjalikult rääkida elukaaslasega.
Üldjuhul reageerivadki erinevad rahvused suhetes erinevalt (tihtilugu on ka vanematelt päritud väärtused erinevad). Kuid ei ole kindlat retsepti, mis ütleks kuidas ühe või teise rahvuse esindajaga täpselt käituda. Esmajoones oleme me kõik inimesed, kes tegutsevad elujooksul sisse harjunud mustrite järgi. Oluline on anda häirivatest käitumisviisidest oma partnerile teada, kirjeldades seda käitumist ja öeldes täpselt, kuidas see teile mõjub ning mis tunde teis tekitab. Selline tagasiside andmise viis ei tohi olla süüdistav, siis ei kõla see ka rünnakuna, vaid pigem abipalvena.
Küsimuses, kas on mõtet sünnitada last perre, kus tülitsetakse palju, ei saa teile anda ühest vastust.
Kooselu sobivuse ja jätkumise välja selgitamiseks enda jaoks oleks teile abistav põhjalikumalt arutleda oma tunnete ja mõtete üle. Sellisel juhul ma soovitan teil pöörduda abi saamiseks Perekeskus Sina ja Mina pereterapeutide juurde. Teise variandina on teil tulenevalt teie seisukorrast võimalus saada nõu raseduskriisi nõustajatelt. Sealjuures on nendelt võimalik nõustamist saada ka telefoni teel (vt. lisa www.rasedus.ee).
Soovin teile kaalutletud ja teie jaoks õigeid otsuseid!
