Siin siis hästi kokkuvõtlikult minu olukord- olen aktiivne, seltsiv, küllatki edukas naine, kes aga end oma kodus hästi ei tunne. Elan 11- ndat aastat kooselu mehega, kes aasta- aastalt tarbib rohkem alkoholi. Varasemale mõnele õllele on lisandunud ka salaja garaažis, keldris jne. hoitavad ja tühjendatavad pudelid kangema kraamiga. Lisaks on tal periooditi probleeme ka mängurlusega- see tõenäoliselt käib tal tsüklitena- ja siis on perioodid pikad- ulatuvad mitme kuuni, mille jooksul ta aktiivsemalt kasiinosid külastab, siis jälle näiteks aasta jagu väga vähe või ehk isegi üldse mitte ( täpseid fakte ma ei tea ), aga summad, mis maha mängitakse , on tõenäoliselt suhteliselt suured, sest n.ö. korralikul perioodil läheb ikka mitu kuud kui ta suudab võlad likvideerida. Olen juba ammu loobunud tema rahaasjade vastu huvi tundmast- mängurid, teadagi, on leidlikud valetajad ja kuidagi piinlik on vaadata kui keskealine mees valesid välja nuputab. Üldjoontes toimib meie kooselu sellise vaikse sordiini all- vähemalt mina tunnen, et pealiskiht on sile, aga all podiseb pidevalt kibestumise, usaldamatuse, pettumuse, kurbuse, raevu segu- eks see segu kee vahete- vahel üle ka, siis on suur torm, aga mida aeg edasi, seda kiiremini toimub rahunemine. See on minu puhul asendunud juba sellise varjatud õeluse ja vaenuga- olen rahulik ja lihtsalt vaatan, kuidas tal on halb olla, kuidas tal on südametunnistuse piinad, kuidas ta on hädas oma töö ja aja planeerimisega. Aga tegelikult ei ole see normaalne kooselu- tean, et selline olemine on ebaaus ja piinav meie mõlema suhtes. Nüüd aga probleemist laiemalt- 7 aastat tagasi ostsime kaasomandina maja, kuhu kolisime neljakesi elama ( minul on varasemast kooselust poeg ja tütar, nüüdseks juba 21 ja 20 aastane, ühiseid lapsi meil ei ole, tema lapsed elavad emaga). Ostetud elamine oli väga viletsas seisus ja oleme siia pannud kogu oma vaba aja ja raha ja tõesti kahekesi selle koduks ehitanud. Nagu enamikel, on ka meil eluasemelaen, mida maksan mina peaksin seda tegema veel 16 aastat. eks ka see ole üheks pingeallikaks, kuna minul on pidev, stabiilne sissetulek, tema oma tänu probleemidele rahaga, on väga kaootiline ja nii on meil olnud halvemaid ja paremaid aegu, aga võib nii öelda küll, et realistlikum ja praktilisem pool majas olen mina- mina maksan arved, teatan elektrinäidud, tellin prügiveo jne. Kui rakendasin paar aastat tagasi n.ö. šokiteraapiat ja ei maksnud makse, vaid muretsesin ainult toidu eest, siis oli meil tulemuseks see, et välja lülitati nii elekter, peatati prügiveo leping ja suleti telefonid. Hiljem selgus, et selline olukord vallandas temas koheselt mängurluse- perioodi- siis käis ta palju tihti, nähtavasti lootuses raha teenida ( see tüüpiline ring ju, eks ole?)
Tegelikult oleme kohe- kohe koju jäämas kahekesi, lapsed lähevad ära , aga tegelikult on mul nii kahju oma tehtud tööst siin, enne seda kodu elasin ja kolisin lastega rohkem kui 10- ne aasta jooksul mööda erinevaid üürikortereid ja nii tundsin oma paigast tõeliselt rõõmu. Samas saan aga aru, et ei taha niimoodi elu jätkata- et aga laenukohustus niigi olemas, ei saa ma ka üürida ega osta eraldi elamist. Ainus variant oleks see maja müüa. Siit algavadki probleemid- hetke kinnisvarahindu arvestades ei ole meil eriti suurrt summat loota, lisaks ei taha tema siit kohe kuidagi minna, seega ka mitte müüa. Mulle poolt välja maksta pole tal aga võimalik, kuna on pankade ees juba ammu usalduse kaotanud- usun, et ta on ka üks neist kes on näiteks kasvõi SMS- laenu võtnud, lisaks krediitkaardimaksete ebakorrapärane laekumine jne. Ta teab seda suurepäraselt ise ka, et hoiab hetkel mind sundolukorras- ära minna pole mul rahaliselt kerge, lisaks ei ole ma huvitatud jätkamast mujal elades laenu maksmist, et võimaldada tal meie majas edasi elada, samuti on kõik kommunaalteenuste jne. lepingud minu nimel ja kui tema jätab midagi tasumata, olen võla tasuja ikkagi mina. Lisaks olid minu hooldada minu vanemad, ema, kes oli halvatud 5 aastat, suri küll möödunud kevadel, aga minu lähedal elab isa, kes on 78 ja kes vajab tihti abi nii majapidamises kui ka igapäevaste käikude osas. Et mu mees on loomult väga sõbralik ja ka tõesti töökas ( tüüpiline kombinatsioon alkohoolikule, kas pole ), lisaks ka üsna ainus meesterahvas, kes isa juures korstent parandab, aeda remondib jne.,keda isa usaldab, siis ei julge ja tihka ma isa kurvastada oma elumuredega. Ta elas ema surma samuti üsna raskelt üle ja on kahju kui ta enne oma surma peaks taas kord muretsema oma tütre kiiva kiskunud elu pärast. Nii olengi nii tema kui ka tegelikult enamuse oma tuttavate eest varjanud kui keeruline ja kurb meie kodune elu tegelikult on. Kõlab iroonilisena- aga kui ma tulen hommikul üles ja me mehega koos kohvi joome, siis tegelikult meil on ühesugune huumorisoon ja palju ühiseid vaateid, liska pikad arutelud ja vaidlused ehitamise teemadel- see aitab oma tegeliku kibestumuse ja mure tuleviku ees kaugele ära peita. Olen oma loomult aga realist ja tean, et selline kooselu ei ole minu soov, tegelikult ei huvita mind juba ammu isegi see ,kui mees tõepoolest ilmutaks soovi otsida oma sõltuvustele ravi ja abi- ma tean teda ja tema iseloomu- tal ei oleks selliseks järjekindluseks püsivust ja isegi kui mingid aastad oleks asi kontrolli all, siis elu lõpuni ta seda ei suudaks. Seega- esialgu huvitaks mind mõtted- võtted, kuidas hetkel elus püsida, kuidas leida mõtteid, mis aitaks mul mitte tunda ennast kurvana, murelikuna tuleviku ees.
Kirja lugedes tekkisid mul vastakad tunded: tahaksite justkui mehest eraldi kolida ja samal ajal naudite hommikusi vestlusi? Kas mulle ainult tundub, või petate ennast tõesti? Äkki te ei soovi ikkagi mehest lahkuda, tegelikult sooviksite, et ta oleks teistsugune ( mitte mängur ja alkohoolik). Sellisel juhul saan aru, et kibestumine ja pahameel tulevad sellest. Küsite, kuidas elus püsida ja mitte muremõtteid tunda? Mina alustaks sellest, et mõtleks sügavalt, mida ma oma mehe vastu tunnen. Viha, pettumust, põlgust, kaastunnet, haletsust, armastust või veel midagi? Kuidas ennast tunnen, kui teda pole minuga? Püüaksin ausalt olukordi ette kujutada ja laseks tunnetel endast üle voolata. Mis on see tõeline põhjus, et ikka talun sellist käitumist ja püüan jätta ümbritsevatele head muljet meie suhtest? Kas häbi, et olen valinud vale partneri? Kas kardan, et see mõjub halvasti minu imagole? Kas isa hoidmine mure eest on ainus põhjus, miks jätkate nii? Kui olete jõudnud selgusele nendes küsimustes, siis saab edasi minna juba eesmärgi poole: missugust tulevikku tahan ja millist hinda olen selle eest nõus maksma? Võib olla on siiski parem koos mehega (kasvõi mõned aastadki), kes läbinud ravikuuri või ikkagi üksinda ja võimalusega, et ellu tuleb uus partner. Tulevikku vaatamine saab tõenäoliseks alles siis, kui olete otsustanud, kuidas jätkate. Kirjutate, et mees teab, et olete nn maksevangis ja ei tee midagi muutumiseks. Arvan, et kogu lahendus algab sellest, et teie otsustate midagi ära - sügava veendumusega, et seda ma tahan. Teie käitumine ja suhtlemine muutub pärast otsustamist niipalju, et see mõjutab ka mehe suhtumist. Teie ebakindlus on praegu mehele hästi tajutav ( see on tõenäoliselt alateadlik) ja ta teab, et teda ei ohusta praegu midagi. Kui aga olete otsustanud, et tahate lahku kolida ja et teile ei sobi oma kodust ära kolimine, siis selline teade andkegi. Läbirääkimiste ja arutluste käigus võib tulla lahendus, mis teile üksinda pähegi ei tule. Kui tunnete, et ei taha seal majas üksinda olla, siis tekitage erldusjoon psühholoogiliselt ja kui vaja siis ka füüsiliselt. Öelge mehele, mis teid häirib ja kuidas soovite jätkata. Küsige temalt söögiraha, kui süüa teete või loobuge koos söömast. Igal oma toit. Raskem kui füüsiline on psüühiline eraldumine. Mõttes oleks vaja jõuda üksiku vaba inimese tundeni. See tähendab, et elate ühe katuse all, kuid tegelikult nagu kaks võõrast inimest. Kummalgi on omad suhted ja omad tegemised. Kuidas tundub see stsenaarium? Vastuvõetav? Või siiski mitte? Kindel on see, et praegust olukorda muutmata, ei muutu ka teie elus midagi. Jätkate tõenäoliselt veel 11 või rohkem aastat. Kuidas tundub, kui elate nii kõrge vanaduseni ja teete surivoodil tagasivaate oma elule. Olete õnnelik ja rahul, et nii läks? Nagu näha, ei oska ma teile mingit konkreetset nõu anda ja minu arvates ei saa seda keegi tehagi. Ainult teie ise teate, mida tahate ja millisteks sammudeks olete suuteline. Abiks võiks teile olla kaassõltlaste rühmaga liitumine, kui selline asi teie elukoha lähedal olemas on. Seal käivad koos sõltlaste lähedased ja sealt võite saada toetust ja julgustust muutusteks või siis samamoodi jätkamiseks. Abi võiks olla ka kirjandusest. Raamatukogust tasub küsida kaassõltuvuse teemalisi raamatuid. Jõudu ja soovin õigeid otsuseid!
), lisaks ka üsna ainus meesterahvas, kes isa juures korstent parandab, aeda remondib jne.,keda isa usaldab, siis ei julge ja tihka ma isa kurvastada oma elumuredega. Ta elas ema surma samuti üsna raskelt üle ja on kahju kui ta enne oma surma peaks taas kord muretsema oma tütre kiiva kiskunud elu pärast. Nii olengi nii tema kui ka tegelikult enamuse oma tuttavate eest varjanud kui keeruline ja kurb meie kodune elu tegelikult on. Kõlab iroonilisena- aga kui ma tulen hommikul üles ja me mehega koos kohvi joome, siis tegelikult meil on ühesugune huumorisoon ja palju ühiseid vaateid, liska pikad arutelud ja vaidlused ehitamise teemadel- see aitab oma tegeliku kibestumuse ja mure tuleviku ees kaugele ära peita. Olen oma loomult aga realist ja tean, et selline kooselu ei ole minu soov, tegelikult ei huvita mind juba ammu isegi see ,kui mees tõepoolest ilmutaks soovi otsida oma sõltuvustele ravi ja abi- ma tean teda ja tema iseloomu- tal ei oleks selliseks järjekindluseks püsivust ja isegi kui mingid aastad oleks asi kontrolli all, siis elu lõpuni ta seda ei suudaks. Seega- esialgu huvitaks mind mõtted- võtted, kuidas hetkel elus püsida, kuidas leida mõtteid, mis aitaks mul mitte tunda ennast kurvana, murelikuna tuleviku ees.