Olen siin foorumis lugenud ja kuulnud varemgi, et agressiivset (meest) ei paranda miski. Kui kord on löönud, siis jääbki lööma. Tahaksin nõu oma mehe kohta küsida.
Oleme koos 10 aastat olnud. Ta on üldiselt väga rahulik ja tagasihoidlik mees. Nii jäi ka tutvuse alguses mulje kui väga õrnast, hoolivast ja sõbralikust mehest. Aastad on aga näidanud muud. Juba üsna alguses oli näha tema ärrituvushooge ja riidusi seoses sellega, aga need ei paistnud igal juhul nii väga silma, et ma oleksin väga ohtu selles näinud. Ajaga on aga läinud hullemaks. Ta võib, minu jaoks väga rahumeelsest arutelust, nö plahvatada- loopida, lüüa katki midagi, autot juhtides äkkpidurdada jne. Ta on sel hetkel nagu teine inimene. Ta ei ole mulle kunagi otseselt kallale tulnud või löönud, küll aga tõuganud, näkku karjunud jne. Pea iga kord kaasneb tema agressiivsushooga mingi materiaalne kahju.
Mulle tundub, et tema taluvuslävi on ülimadal. Minu sõnavõtte tõlgendab ta tihti vingumise või süüdistamisega. Selliste tuliste tülide ajal ütleb ta selliseid asju, mida ta hiljem alati kahetseb (sa oled mulle ükskõik jne). Muul ajal saame üldiselt üsna hästi läbi. Oleme parimad sõbrad. Kuid ma kardan seda, mis tulevik toob. Kas tema agressiivsus võib süveneda? Kardan, et mingil hetkel võib juhtuda midagi pöördumatut.
Ma ei tahaks lahkuminekut, aga mul on hirm, et ühel hetkel ma kahetsen, et õigel ajal seda otsust ei teinud....
Väga olulise küsimuse olete püstitanud. Kui on sageli hirm ja mehe agressiivsuse ilmingud jätkuvad, siis ei tohiks jääda lihtsalt ootama, mis saab. Seda enam, et ärrituvus ja kirjeldatud plahvatused pole mitte üksikjuhud ja oletan, et Teie jaoks ka sageli ettearvamatud. Kuigi jah, kindlasti pika peale ehk hakkate aimama, mis olukorras ja millest tulenevalt agressiivseid reaktsioone rohkem esineb ja mida seda arvestades teha, et neid ära hoida või leevendada.
Aga siiski, kõige kindlam on koos pöörduda spetsialisti poole, nt pereterapeudi poole. Kindlasti on vajalik seda teha koos ja meest veenda saaksitegi nii, et Teie vajate kindlustunnet ja tema kaasabi selleks. Võib ju selguda, et mees vajab individuaalset teraapiat, kuid algus teha koos oleks siiski hea ja vajalik teile mõlemale.
Sellise käitumise juured võivad ulatuda kaugele. Alates sellest, et sünnime siia maailma ja saame kaasa erineva närvisüsteemi ja varased lapsepõlve kogemused, lõpetades omandatud käitumistega terve elu jooksul. Kuidas me ka oma geneetilist tausta ja varasemaid psüühilisi traumasid ka tunneksime, pole siiski agressiivsus ja hirm selle ees sedavõrd vältimatu, mis peaks ühe paarisuhte juurde kuuluma.
Selge on ka see, et mehe ärrituvuse ja agressiivsusega tegelemiseks on väga oluline ka mehe enda suhtumine probleemi, selle teadvustamine ja valmisolek muutusteks. Raske on muuta käitumist, mida asjaosaline peab õigeks või endast mitte olenevaks ja süüdistab oma vihas ja ärrituvuses teisi. Sageli ongi võtmeküsimus mõtlemisviisis: kas teised ajavad mind vihale või mina vihastun. Kas enesetunde põhjus on minus endas, minu enesehinnangus ja teadvuses, kuidas ma teistel saadud sõnumit tõlgendan ja isiklikult võtan või näen seda väljaspool ennast. Kui teised on "süüdi", siis ei võeta ka vastutust oma agressiivsuse eest. Oluline on mil määral suudetakse aktsepteerida teise inimese omadusi, arusaamu ja käitumisi ilma sellele isiklikku mõõdet andmata.
Toon näite. Kui autoga sõites teine autojuht otsustab jõuliselt ja ohtlikult just minu ette saada (näiteks rida vahetada) ja ma mõtleksin, et ta ei austa mind, peab minu autot kehvaks ja mind saamatuks, siis vihaseks saamine näib vältimatu ja võib tekkida tahtmine talle ära teha. Kui aga mõtlen, et sel hetkel oli tal vältimatult vaja rida vahetada või tal on äkiline sõidustiil ning üldiselt, mida ta teistest liiklejatest ja autodes arvab, ei puutu minusse ja mina saan sõita ja käituda ikka nii nagu õigeks ja viisakaks pean, siis ilmselt ei näe ma põhjust ärrituvuseks, võin tõdeda, et ei kiida heaks sellist sõidustiili ja igaks juhuks olen selliste sõelujate läheduses ettevaatlik.
Seega viis, kuidas me mõtleme, milliseid tähendusi anname teiste käitumistele ja sõnadele, tekitab meis teatud emotsioone ja sellest tulenevalt me ka reageerime. Hea on jõuda selgusele, mis mõte käis peast läbi enne, kui teatud viisil käitusime.
Soovin teile head koostööd muutusteks.
