Tüüpiline teema - suhe on purunenud, 2-aastane laps ning otsustusvõimetu mees. St järjekindel ning ütles otse, et kui see asi peakski lahutuseni minema, siis tema selle algataja ei oleks.
Põhused on muidugi lihtsad - hakkasime koos elama suhteliselt ruttu, samamoodi abiellusime. Ettepanek tehti u 6 kuud hiljem jne. Muidugi, jube suhte alguses kooselades hakkasid probleemid tekkima. Erinevad vajadused, 101% karjäärile pühendumine abikaasa poolt jms.
Probleemid süvenesid. Tekkisid erimeeldused, mees töötas end korralikult ülejms. Tulemuseks oli siis üksteisiega võõrandumine. Tõenäoliselt kui last ei oleks, siis poleks vist eriti pikalt mõtlemist.
Igatahes, saime elada ka mõnda aega välismaal, teises keskkonnas jne, aga asjad läksid veelgi hullemaks. Mina petsin meest ning tema kasutas seksuaalselt ära, st sundis endaga magama, korra füüsilisuste, enamasti aga lihtsalt manipuleerides, nii et kergem oli temaga magada, sest rahule ta ei jätnud ennem. Üldiselt käiski asi nii et - kui laps läheb magama, siis ma tahaks saada. Üldses kujunes see suhe seksuaalselt väga üksluiseks 5 min ja valmis. Vähemalt mina mingit rahuldust ei saanud. Teine probleem on mehe fetiid ning orientatsioon. Talle meeldivad teatud tüüpi aksessuaarid jms. Korra elus on ta ka varem mulle niisama kingituse toonud, aga hiljem ? kingitused pigem talle kui mulle endale.
Minupoolne petmine oli ajendatud lihtlsa,t sooviks tunda tähele panu jms, mis läks ülekäte. St plaanis polnud, lihtslat, kerge kohvikutuur jms. St platoonilisel tasmele, aga siis lihtslat astuti lihi ja suudeldi. Pikalt see asi ei kestnud 2-3 kohtumist. Süümedka olid tohutud, samamoodi asjas see kõik segadusse jms. Mees teadis (oli mu primaatvestluseid jälginud), tundsi kergendust js et talle ise kõik ärarääkisin jms, samas hiljem hakkas muidugi ninaalla hõõruma jms. Suhteliselt juhuslikult ja kontrollimatult tekkis hiljem, st kuid hiljem mehe töökaaslasega minbgi.. kõlab tobedalt aga teatud..."mutal understanding"
Nüüd on olukord selline,e t kõik kolm elame erinevates riikides, vähemalt sügiseni, või järgmise kevadeni. Selle teisega on....nüüd juba ca 4 kuud kestnud sidepidamine. Korrapärased kirjad, postkaardid, üksteise eluga kursis hoidmine ja lihtsalt, ühenduse hoidmine. Muud pole. Kuu pärast oleme kutsutud ühisele tuttavale külla..eks näis. Väikest sala armastust hoides i ei saa ma ka väita, et oleks täiesti puhas leht, austaks abieluvannet jms. Samas, mehe otsus oli teise riiki üksinda ca pooleks aastaks minna ning kui tuli pakkumine, et veel 4 kuuks edasi, siis leidis tema, et raha tuleb vastu võtta kui pakutakse..see et kodus ootab teda naine ja väike laps..noh, kahju muidugi ja igatseb jne, aga samas....kahtlen kas on lootus loota, et mees hakkaks kunagi end ka perele jms pühendama.? Tegemist ei ole lihtsalt rahanäljas karjäärihaiga. See raha asi oli pigem ettekääne. Pigem on tegemist töönarkomaanist fanaatikuga kes juhuslikult armastab ja naudib seda mida ta teeb - seda ei saa ka pahaks panna ...st vaevalt et mind õnnelikuks teeks kui ta oma unistustest loobuks ja siis pahurana vanatoina lõpetaks.
Ühesõnaga - teatud teemadel me ei räägi... see mis oli..tema poolsed manipuleerimised ja minupoole kõrvalehüpe. (teisest ta ei tea)....kuid kui me oleme koos nö sõprade tasandil, arutame asju ratsionaalselt, pragmaatiliselt (seda väitis ka mees, et noh, tundeid pole enam, aga ..mis siis sellest..ega tunded ei kestagi kaua) lõbusalt, sõbramehelikult, on meievaheline klapp jms ideaalne...kui aga asjad lähevad isiklikuks, nö suhtetasandile, on tegemist katastroofiga. Ning...kuigi see jama oli jaanuaris-veebruaris, siis märtsist alates olin üksi, ning nüüd tuli mees kaheks nädalaks eestisse...isegi suudlemine tekitas külmavärinaid. St kui inimesena on usaldus jms tagasi tulnud, füüsiliselt aga ligidale lasta ei saa. Lihtsalt. Kummalisel kombel on vahekord temaga, oma mehega, tundunud alati kuidagi...räpane...vb on see sellest kuidastema minusse suhtub, ok ütleb küll et armastavat, ja siis tassib koju asju, et ole hea, tõmba selga siis...tekib tunne,e t ma lihtsalt olen mingi objekt talle, kelle peal oma fantaasiaid rahuldada.
Ok, ma võiksin katkestada suhted nn "armukesega" täielikult, st mingi elekter muidugi on, ok, korra oleme ka kohtunud...naljatledes - regulaarne "suhe" - iga 2 kuu tagant aga selle mehega ei ole sellist ärakastutatud, või .. lihtsal,t õõvastavat tunnet..,aga kaugele see pole läinud, kahjuks ei tea ka teise osapoole seisukohta, sest tegelikult me pole oma "suhtest" kaungi rääkinudki...elame erinevates riikides, ta on karjääriga samuti hõivatud jms.
Ok, ma suudaks vb kuidagi kohandada oma elu abikaasa järgi kes leiab harva aega muuga tegelemiseks. Samas, olles veel ka suhteliselt noor (25) ei tunne,e t oleksin valmis end emotsionaalselt väljalülitama - st kuigi kiindumus on tugev jms, pole mitte mingeid kirglikke tundeid ning....tõsine probleem on see, et ma lihtsalt ei suuda teda kui meest lähedale lasta. Kui sõber - ok, aga see on ka kõik.
Lisaks on kõiges selles keerises kaheaastane laps. Tegelikult on hetkel, niikaua kuni eestisse tagasi kolisin, lapsega kahekesi, olude ja soovi sunnil nii stabiilne kui ollagi saab. Muidugi igatsen ka meest ja perekonda ja põnevust ja oma kodu loomist. Samas, laps kasvab hetkel nii kui nii isata, ning kes teab kunas lõpuks ka isal aega rohkem tekib. (kuigi ka talle oli lahkumine peale 2-nädalast visiiti väga valus)
Igatahes, kuna minu otsustada on jäänud lahtuus, siis ...vb olen juba ammu mõttes sellega leppinud lihtsalt...muidugi, kardan, kuidas materjaalselt hakkama saan, kardan 100% üksinda jääda, st "üksikema" staatust. Samas kardan ka uuesti koosleu (mis saab uuesi reaalseks vb alates järgmisest kevadest) praeguse abikaasaga. Samas skandaalid, st torm veeklaasis - vanemate poolt toetust pole, jumaldavad teda, ning ei taha ka räpastesse pisiasjadesse nagu kaitsevahenditeta vahekorda sundimine jms.
Väljast paistab (või paistis) igati tore ja harmooniline pereelu, samas...fasaadi all..Oleme ka pereteraapaiat proovinud, st korra käinud, eraldi, mehe meelest aja ja raha raiskamine.
Olete ilmselt oma elu ja paarisuhte üle palju mõelnud. Tunnustan teid selle eest ühtki elutähtsat otsust ei tehta ülejala, tähtsaid suhteid ei tohi mõtlematult lõhkuda. Mõtlete ilmselt palju oma lapsele, sellele, kuidas lahutus võiks talle mõjuda. Lapsele on tähtis, et ema ja isa armastavad teda, ja loomulikult on väikesel inimesel kõige parem kasvada kodus, mis on täis üksteisemõistmist ja armastust. Paraku see alati nii ei ole.
Ei maksa unustada, et paarisuhe on baasiline, lapsed n-ö pealisehitus. Ilma vundamendita ei seisa püsti ükski maja. Võiksite endalt küsida: miks me mehega kokku saime? Miks me kokku jäime? Mis meid edaspidi võiks siduda? Kui põhjus on ainult laps, on ressurssi pikemaks kooseluks ilmselt vähevõitu.
Me oleme erinevad ja ka meie arusaam suhtest, kooselust, turvalisest lähedusest, teineteise mõistmisest, armastatud olemisest, seksist jpm on erinevad. Üks hea suhtle tunnuseid on mõtteviis: kui meil on halvasti, siis ma tahan selle päästmiseks midagi ette võtta. Äng ja pettumus on küll suured, kuid kui ma saaksin midagi meie kooselu jätkumise heaks teha ma teeksin.
Keerukates olukordades on alati küsimus selles, kui palju ollakse nõus panustama. Sest suhtekriisis on ju võimalik ka lähenemine: saaks ainult partnerist lahti, saaks ainult vabaks, kui see õudus vaid lõpeks. Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on vähe võimalusi leppimiseks ja edasiminekuks.
Ka üksindusse tõmbumine teineteise kõrval pärast keerukaid aegu on tavaline see tundubki olevat teie suhtes juhtunud. Jäädakse kokku, aga sisuliselt jäädakse üksi. Üksindus paarisuhte sees on aga palju hullem kui ollagi üksi. Üksindus ja tõrjutus suhte sees tekitab palju halbu tundeid, armukadedust ja viha.
Ükski suhe ei püsi koos lihtsalt niisama. Teie suhe on olnud piisavalt pikk. Millele olete seni lootnud? Mida olete teinud, et suhe püsima jääks ning vastaks kasvõi mõnelgi määral teie mõlema ettekujutusele heast suhtest?
Paarissuhe, nagu selle nimigi viitab, on kahe inimese vaheline suhe, kus koostoimes on kahe inimese vajadused, ideaalid, põhimõtted jpm. Aja jooksul need muutuvad, ja muutusi on tähtis tähele panna. Paarissuhtes on tingimata vaja teada, mida MINA tahan, kuid sellest ei piisa. On vaja teada ka seda, mida tahab SINA ehk paariline ning kõige tähtsamates küsimustes, eriti lahknevates küsimustes, on vaja kokkulepped sõlmida. Seks on kindlasti tähtis küsimus paarisuhte jaoks.
Vajadus kuhugi kuuluda ning olla lähedane on igas kooselus baasilised, tegu on üldinimlike vajadustega. Vastuolud, vääritimõistmised ja tõrked koostoimimises tekivad tihti sellest, et me saame asjadest erinevalt aru. Juhul kui soovite kooselu jätkata või vähemalt välja selgitada, kas see on veel võimalik (vajalik?), peaksite koos mehega rääkima eelkõige tähendustest. Sõnad, mis kõlavad sarnaselt, võivad eri inimestele tähendada tihti täiesti erinevaid asju. Seetõttu on tingimata ja igas paarisuhtes vaja uurida mitte vaid teineteise vajadusi, vaid ka tähendusi. Näiteks mida tähendab lähedus? Kooselu? Seks?
Esimene reegel seesugustes kriitilises olukorras on mitte süüdistada teist sajas surmapatus. Ükskõik kui ränk on toimuv alati on oluline püüd hoida head, hoida konstruktiivse poole. See pole lihtne, sest kasu on ainult sellisest jutuajamisest, kus ollakse hinnanguvaba ega kleebita silte. Alati on abi seletuste otsimisest ja meelespidamisest, et peale ühe seletuse on kindlasti veel ka teisi.
Lähisuhted on ilmselt inimese elu kõige tähenduslikumad ja olulisemad suhted, mille õnnestumisest oleneb inimese üldine elukvaliteet ja toimetulek. Enamasti ei pea me tarvilikuks mõelda oma suhetele seni kuni need toimivad. On kasulik õppida märkama oma hoiakuid ja käitumismustreid, nii on võimalik neid muuta suunas, mis suhtele hoidvalt mõjuvad. Keegi ei alusta kooselu plaaniga lahku minna. Ometi on sügavaid sisemisi põhjusi, mis paratamatult selleni viivad nagu on ka asjaolusid, mis annavad märku suurest potentsiaalist elada koos õnnelikult ja kaua. Suhe on elav organism, selle eest tuleb hoolt kanda. Selle juurde kuulub kindlasti ka selge arusaam teie enda soovidest, vajadustest, unistustest.
Nõnda siis võiksite alustada vastuse otsimist enda sees, eelkõige küsimusele, milline on see suhe/elu/pereelu, millest teie unistate. Seejärel on võimalik asuda teele selle unistuse poole.
aga selle mehega ei ole sellist ärakastutatud, või .. lihtsal,t õõvastavat tunnet..,aga kaugele see pole läinud, kahjuks ei tea ka teise osapoole seisukohta, sest tegelikult me pole oma "suhtest" kaungi rääkinudki...elame erinevates riikides, ta on karjääriga samuti hõivatud jms.