Oleme mehega koos elanud pea 12 aastat. Peres kasvamas kaks poissi, 10-ne ja teine kohe- kohe seitsmeseks saamas. Abielu ajal on olnud mehel suhteid teistega, mis olen seni andestanud. Kuid nüüd ootan pesamuna ja käsil järjekordne suhe. Enam ei suuda andestada ja otsustasime, et võtame aja maha. Mees kolib ära. Kas see jäädav minek saab olema, see paistab ajapikku, esialgu ei tea midagi kindlat. Kuidas aga selgitada lastele, et issi eiole anm igal õhtul ja nädalavahetusel meiega?
Lapsed õpivad käitumist, hoiakuid, reageeringuid meilt, täiskasvanutelt. Kui olete tõesti koos mehega teinud otsuse aeg maha võtta ja eraldi elada, siis nii lastele öelgegi. Kui ise selles olukorras rahulikuks jääte, on ka lapsed rahulikumad, kuigi see otsus on kindlasti raske ja valus kõigile.
Kõige raskem seesuguses olukorras on segadus teadmatus tekitab palju ärevust ja pinget, mis kandub ka lastesse. Kui otsus on tehtud (kuigi kunagi ei maksa maha matta lootust olukorra paranemisele), on õhk puhtam ja pinget vähem. Kui lastele neile arusaadava sõnavara abil selgitada, mis juhtus ja mis põhjustas sellise otsuse, on segadust ja ärevust palju vähem. Hea oleks, kui saaksite neil teemadel rääkida üheskoos, st neljakesi ja vastata kõigile lastel tekkinud küsimustele.
Samas ei maksa laste eest ka oma tundeid peita nad märkavad neid nagunii kohane on öelda, et mida tunnete olukorraga seoses (pettumust, valu, kurbust... mis tunded need ka ei oleks). Siiras olles leiate kindlasti ka lastelt lohutust ja toetust, ja lastele on seesugune eluolukord omamoodi tundekasvatus: nad õpivad, et elus on raskeid hetki, et tundeid võib välja näidata, et keerukast olukorrast on võimalik selgineda teiste mõistva toega. Kindlasti peaks teie kõrval olema ka täiskasvanud inimesi, kellega oma muresid ja uue olukorra pinget jagada, et laste koormus ses osas ei läheks liialt suureks.
Hästi oluline on kinnitada lastele, et isa ei kao kuhugi ja et ka isa armastus nende vastu ei kao kuhugi see jääb alati alles. Seda kinnitust vajavad lapsed korduvalt, ja neil sõnadel peaks kindlasti olema ka reaalne kate, et lapsed ka isa külaskäikude jm koosolemise pinnalt seda tunnetada saaksid. Loomulikult võite väljendada ka oma pahameelt oma mehe ja laste isa käitumise üle, kuid oluline on silmas pidada, et laste isast ei saaks juhtunu pinnal läbini nn negatiivset kangelast.
Piltlikult väljendudes: kui naine tõmbab lapse isale kriipsu peale, tõmbab ta kriipsu peale ka poolele lapsest. Poolikust lapsest kasvab poolik inimene, ja seda me ju ei taha. Iga laps kokku pandud isast ja emast, ja see on kindlasti midagi enamat kui bioloogiline fakt. Just seetõttu on laste lahutamine ühest (või ka mõlemast) vanemast nii traagiline ja just seetõttu on äärmiselt vajalik, et lahku läinud mees ja naine suudaksid vähemalt laste pinnalt ühiseid kokkuleppeid teha. Mees ja naine võivad küll lahku minna ja paarina enam mitte toimida, kuid vanemateks (koos kõigi kohustuste, õiguste, raskuste ja rõõmudega) jäävad nad ikkagi. Seda ei tohiks kumbki pool unustada.
Loodan väga, et teie ümber on lähedasi inimesi, kellega oma elukeerukusi jagada võite, samuti on lastele tähtis, et nende ümber oleks lisaks teile veel teisigi hoolivaid täiskasvanuid (vanaisad-vanaemad, tädid-onud, teie sõbrad vm). Seiske selle eest, et lastel ja teil endal oleks võimalus tunnetada enda ümber hoolivuse kaitsvat ringi.
