Tean, et peaksin otsustama, mida teha õnnetu kooseluga edasi. ennekõike kannatab vanemate vahelise pinge pärast laps(3,5 a.), kellel ilmnevad mõned käitumisprobleemid, mis minu meelest on tingitud just sellest et kodu ei ole kodu - seal puudub üksteise toetamine, turvalisus ja armastus.
Tean, et kui poleks last, ei oleks mul küsimust - asjad kokku ja minema, ükskõik kuhu, ära sellest olukorrast, mis mind alandab ja aja jooksul aina tuimemaks muudab.
Olime tuttavad 2 aastat, koos elanud selles 4 kuud. Just nende 4 kuu jooksul sai mulle selgeks, et sellest kooselust ei tule sünni midagi, mis asjaosalisi rõõmustaks. Sain aru, et ma ei ole mehe jaoks tegelikult nii oluline. Kui aus, olla, siis olin juba siis tihti ikka väga õnnetu.
aga olin ka sellises elusituatsioonis, kus vajasin eriliselt palju armastust ja tunnet, et keegi minust hoolib.
Ma tean, et minu kõige suurem viga oli see, et ma ei olnud ei enda ega sellest tulenevalt ka tema vastu aus. Et õigupoolest ma ei saanud seda inimest kunagi südamepõhjst armastada...
Et tegelikult oli see hirm üksijäämise ees(olin aastaid üksi olnud ja ka kriitilises eas, viimane aeg luua pere), millega ma end vastu oma tugevat sisehäält keelitasin tema juurde minema.
Muidugi keelitas tema ka - ja miline naine ei taha petetud olla ilusatest sõnadest, eriti siis kui on nii suur sisemine vajadus uskuda et keegi sind tõeliselt vajab.
selleks hetkeks kui sain teada oma rasedusest olin tegelikult otsustanud see suhe vaikselt, ilma dramaatilise lõputa lõpetada.
Nüüd olid asjad teisiti. Olen niiväga tahtnud luua terve pere. Ei ole kunagi kujutanud ette, et laps kasvaks isata - ei pea iseennast nii tugevaks emotsionaalselt.
See kõik sundis mind silmi kinni pigistama fakti ees, et tegelikult meie "maja" vundament, meie omavaheline suhe on väga mõraline. Jälle siis hirm ja ka väga suur süütunne - jätta laps isata.
Edasine on kõik olnud "klassika" - meist on saanud õnnetu paar, kes elab ühel pinnal vaid lapse pärast - ja tegelikult toimib see kooselu pigem teineteist lammutava kui ülesehitavana.
"meiet" oli enne last ka üsna vähe, aga siis oli see lihtsalt nukker(kurb oli elada teise kõrval tohtimata tema ellu siseneda("ela ise ja lase teisel elada" - oli mu mehe vastus palvele, et tahaksin et me rohkem jagaksime oma elusid)
Praegu on "MEIE"puudumine juba katastroof - sest lapsele on see äärmiselt kahjulik. Ühelt poolt ei saa nii kasvatuslikult teatud teemades olla järjekindlad, sest meie väärtused on väga erinevad, teiseks ... miks peaks laps kuulama ja hindama ema, keda tema isa tema kuuldes järjepidevalt halvustab? Minu jaoks on see viimane teema üks valusamaid.
Sellest, et me midagi koos perena teeksime, ma enam juba paar aastat ei unista, alguses tegi see kohutavalt haiget, sest ma tajusin seda täpselt nii, et me oleme tema elus koormaks, üleliigsed, kolmekümne seitsmes valik.
Aja jooksul on asjad sedavõrd muutunud, et kui olin lapsega kodune, siis oligi kõik minu teha. nüüd on poeg isaga väga lähedaseks saanud, tunnistan ausalt, et olen väga teadlikult seda suhet ÜLES EHITANUD ja toetanud, ka siis kui oli teinekord kiusatus issit halvustada. Olen issist lapsele teinud autoriteedi - varjanud-silunud tema probleemseid kohti(nt. "tähistamised" jne) ja mitte halvustanud lapse kuuldes tema isa. Loomulikult laps siis ka kuulab-hindab isa paremini.
Tunnen end väga halvasti - nii emana, naisena, tööl. Tunnen pidevalt, et ma olen võõrkeha, midagi üleliigset, keda peab ära kannatama...
Olen väga kontrollinud, et ma mehega ei näägutaks, väga valitud sõnadega ja harva olen rääkinud mis mind häirib.(enamus asjadest olen rääkimata jätnud)
Nüüd tahaks kisendada et see kõik on nii ebaõiglane!
Olen loobunud oma sõpradest, isegi vanematega suhtlemist vähendanud(see korter , kus elame on tema igipõline kodu), kuna tal ei ole minu emaga just head suhted, olgugi, et just minu vanemad on meid kümneid kordi aidanud ja toetanud lapsekasvatamisel.
Tunnen, et mina vean üksi majapidamist(koristan, teen süüa, ostan süüa, maksan lastehoiumaksud, rabelen meeletult tööl(on ka suhteliselt vastutusrikas ja pigeline töö),torman koju - ja sealt saan ma alati millegi negatiivse osaliseks.
Olen muidugi ka ülitundlik igasuguste märkuste osas, piisas vaid mehel viidata, et ma ei oska laulda, kui ma 1,5 aastat laulsin oma lapsele salaja...
Olen palju otsinud abi. Käisin rasedana ja hiljem juba lapse kõrvalt (salaja!) psühholoogide juures, ikka püüdsin asja ilusamas valguses ka iseendale näidata.
Väga palju proovisin temaga rääkida, aga ühel hetkel ta lihtsalt keeras konkreetselt selja ja ütles, et "ma ei viitsi, see ei vii kusagile" Ja ta tegi seda sellisel toonil, et mu suu vajus aastateks lukku.
Tundus, et mina olen see kes tekitab probleeme, sest temal neid ei ole. "ela ise ja lase teisel elada"
Aga milleks?
Milleks eksisteerida koos kui meie "pereelu" näeb välja aina hullem - enda eludest-töödest räägime minimaalselt, päevas vahetame teinekord 10-12 lauset mis puudutavad last(kas söönud, jne), meil ka tööajad sellised, et tihti joostes ja kella vaadates uksel kohtume, et last üle anda.kuskil koos ei ole me praktiliselt kunagi käinud, kui vahel harva lähmegi jalutama, siis näeb see nii välja, et mina jõlgun issil ja pojal sabas. Mina hoian end köögis, kus on muidugi ka toimetamisi, et mitte teda segada. Me ei söö enam koos, enam ei maga ka ühes toas-voodis, suviti olen mitu kuud kumbki oma vanemate juures. Ja mina olen "õnnelik" nende päevade üle kui ta mulle väga halvasti ei ütle.
Kas see on elamisväärne elu?
lapsest on kahju - ta ei näe küll otseselt midagi halba- keegi ei löö, ei sõnele, ei karju , ei tülitse.
Aga ta ei näe ka kunagi, et emme-issi kallistaks üksteist, vaataks üksteisele silma, tuleks kasvõi uksele vastu kui teine koju jõuab...
Tean, et mu mees on hingelt väga hea inimene ja põhjused miks ta nii käitub on tema minevikus ja laspepõlves. ja selles, et mina teda piisavalt ei armasta.
Aga ma ei suuda enam selle inimese vastu austust tunda, lähedus on juba valuline ja vastik.
Ma tegelikult enam ei usu, et midagi saaks päästa. Et isegi kui juhtuks ime ja tema tuleks ühel päeval ja kääriks käised üles, noh, mida teha, et see jama kuidagi ära lahendada
siis mina oleksin liiga surnud, et päriselt JAKSATA.
ma ei oleks tohtinud teha halva mängu juures head nägu, ja jätta väljendamata kui haiget ma olen saanud.
Ma ei tea, mis edasi.
Kardan,et ma ei saa üksi lapsega toime, et ta nii vajab isa.
kardan,e t kui ma selle sammu päriselt ära teen, siis ma murdun lõplikult.
kardan ka 100 praktilise asja pärast - a la et kuidas saada laps viia hoidu kui pean olema vara tööl, kes hoolitseb lapse eest teme sagedastel haigusperioodidel.
Sugulasi poleega häid tuttavaid, kes last kasvõi paar tundi hoiaks ja minu vanemad elavad kaugel.
nende juurde ka kolida ei taha, see on omaette pikk jutt.
Ja mis kõige hullem - mis ma ka ei tee, ma süüdistan ikka ja jälle iseennast, et olen sellise olukorra tekitanud oma ellu
Nii ma siis olengi selgrootu.
|
