Oleme nüüdsest koos elanud 3,5 aastat. Eelmisest elust on elukaaslasel poeg ja tütar (18; 16), minul kaks poega (11,15). Tema tütar meil külas ei käi... põhjust ei tea, kuid poeg aegajalt käib ja sealt need probleemid... Kui palun, et ta korda hoiaks saan sajatusi elukaaslaselt, oma laste pihta... (ometi olen oma lapsi püüdnud kasvatada korda hoidvateks) Viimasel ajal olen hoidnud kõik endas ja mitte midagi öelnud tema pojale, ka siis ei sobi.... ma vihkavat tema last.. apiii.... ma tõesti ei vihka... lihtsalt enam ei oska kuidas käituda ja mida teha. Olen harjunud tõesti vahetevahel oma noorema poja eest rohkem koristama.. kuid pean seda ka normaalseks, kuna ei ole võimalik ju, et 11 ja 18 aastased teevad kõike võrdselt... (seda aga mu elukaaslane väidab) et peaksid tegema... Koristamise all mõtlesin ma, et oma tuba korras hoida... pole loakil asju... kuid iganädalase koristuse teen mina...
Ka elukaaslasega rääkimine ei anna midagi... üldjuhul ta ei räägigi jääb vait ja vahib vaid ühte kohta. Viimasel ajal me üldsegi ei suhtle... hommikul tere hommikust ja õhtul vaid paar sõna. Aga mina ei suuda enam nii... ma vajan rohkemat suhtlemist... kuid tean et suuremaks põhjuseks on me lapsed... Tema kaitseb enda ja mina enda omi... Mõtlen vaid iga päev, et võibolla on õigem lahku minna...
Ütlete, et olete uuel ringil ning mulle tundub postituse põhjal, et teie peres on näha märke sellest, et uues peres koos elamise ja tegutsemisega kohanemine ei ole läinud kõige sujuvamalt.
Kui paar alustab kooselu ja perekonda sünnib laps, siis kujunevad välja omad peresisesed reeglid selle kohta, kuidas meie peres mingid asjad käivad ja kes mida, kuidas ja millal teeb. Enamasti kujuneb see kõik välja justkui iseenesest, teinekord on vaja reeglite osas selgelt läbi rääkida ja kokku leppida. Kui minnakse nn uuele ringile, siis toovad nii mees kui naine lisaks isiklikele väärtustele kaasa ka varem olnud perekonda puudutavad reeglid, tõekspidamised. Uue perekonna jaoks on hea ja lihtne kui need kaks erinevat kogemust haakuvad ja sobituvad hästi kokku. Kuid tihtipeale ollakse ikka ühes või teises asjas eriarvamusel. Üks erimeelsuste põhjusi ongi sageli koristamise-koduste tööde teema. Ühele vanematest võib tunduda, et uus partner nõuab temalt endalt ja/või tema lastelt liiga palju/ebaõiglaselt palju. Ja inimesele on omane, et ta omistab enda ja teiste käitumisele põhjendusi. Nii võib sellist nõudlikkust tõlgendada nii, et mõeldagi, et näe, meil on erinevad arusaamad ja meil on nüüd vajalik asjad läbi rääkida ja leida just meile sobiv variant või võidakse ka mõelda ta ei salli mu lapsi, sest ta nõuab neilt nii palju. Kui pähe jääb viimane versioon, siis võib juhtuda, et ebaõiglust ja mitte sallimise märke leitakse ka sealt, kus seda enne ei nähtud. Tihtipeale hakatakse ka partnerit ründama, kes omakorda asub ennast kaitsema. Näiteks oleks siis teie peres selline olukord, kus mees ütleks, et sa nõuad minu lapselt rohkem kui enda poistelt, sa ei salli teda (rünnak)- teie vastaksite nt ei nõua, ma nõuan sama palju ja ta on noorem ka (kaitse) ja pealegi ajab sinu poeg rohkem asju laiali ja on suur ja peab ise rohkem vastutama (vasturünnak) jne. Selline suhtlemine ainult pingestab suhteid nii mehe-naise vahel kui halvendab ka suhteid lastega. Mida siis teha?
Ühelt poolt on vaja teada anda, et mul on probleem, kasutades selleks mina-keelt. Oluline on, et oleks enda jaoks läbi mõeldud, mis täpselt on minu jaoks probleem, millele ma soovin lahendust leida. Mis on teie jaoks probleem? See, et mees suhtleb teiega praegu vähem kui te soovite? Või on selle taga hoopis ehk sügavam probleem? Näiteks see, et meil on erinevad tõekspidamised laste kasvatamise kohta ja see põhjustab tülisid ja arusaamatusi? Kui oleksin ise teie olukorras, siis annaksin mehele teada, et mul on probleem ja soovin seda temaga arutada. Räägiksin mina-keelt kasutades enda murest (nt Ma olen aja jooksul aru saanud, et meil on laste kasvatamise ja kodutööde osas eri seisukohad ning sellest tekivad igasugu tülid ja arusaamatused. Ma soovin seda olukorda lahendada. Palun, kas sa mõtleksid minuga kaasa ja leiaksime koos lahendusi?). Oluline on ka kuulata, mida mees probleemist arvab, millised on tema mõtted ja tunded. Selleks on otstarbekas kasutada aktiivset kuulamist. On võimalik, et jutuajamise käigus tuleb välja teisigi probleeme, mille võib siis üles märkida, et teine kord neid arutada ja lahendada. Hea on ka lahti rääkida, mida mingi mõiste kellegi jaoks tähendab. Nt kirjutate ise, mida koristamise all mõtlete. Samas toas pole laokil asju võib olla erinevalt mõistetud nt teie mõistate, et kõik asjad on kapis-riiulil omal kohal, meespere jaoks võib see aga tähendada, et asjad ei ole põrandal, kuid on käepärases kohas. Pere puudutavate reeglite kokku leppimise puhul on sageli kasulik kaasata ka lapsi, sest neil võib olla igasuguseid häid lahendusi ja kui arvestatakse ka nende vajadustega, siis on suurem tõenäosus, et reeglitest peetakse kinni. Mina-keele, aktiivse kuulamise ja ka perereeglite kohta on võimalik lugeda rohkem Gordoni raamatust Tark lapsevanem ja teistest suhtlemisoskuste raamatutest ning vajadusel oskusi omandada ka Perekooli kursustel.
Teie kirjas seda otseselt öeldud ei ole, kuid selle toon, olukorra kirjeldus on selline, et soovitan teil mõelda ka selle üle, kui lähedased olete teie mehe lastega ja tema teie lastega. Millised on teie suhted? Kui ollakse jahedalt viisakad, siis võib tihtipeale tunduda, et tegelikult ei hoolita või vihatakse vmt. Uue pere loomine, eri peredest tulnud inimeste ühendamine ühtseks uueks teistmoodi tervikuks ei käi kiirelt ning siin võib olla erinevaid ootusi ja arusaami. Ka sellisel juhul on kasu sellest kui omavahel räägitakse nii probleemidest kui headest asjadest (aktiivne kuulamine, mina-keel, süüdistamise vältimine), ollakse toetavad ning teiste vajadusi arvestavad ja tehakse asju ka ühiselt koos.
Kui näete, et asi kuidagi ei edene, siis soovitan mõelda ka sellele, et minna nõustamisele. Näiteks saab nõustaja või psühhoterapeut aidata teil omavahel suhelda nii, et jõuaksite probleemide lahendamiseni ja teineteise mõistmiseni.
