Lugesin foorumist erinevaid lugusid, mis puudutasid meeste-pereisade truudusetust, petmist. Püüdsin leida vastuseid, mis aitaksid lahendada minu probleemi. Jah, nii mõnigi mõte-soovitus aitaks mind. Otsustasin siiski oma loo kirja panna.
Olen mehega koos elanud 16 aastat, meil on kolm last (14;12;1).
Paar aastat viis töö mehe kodust eemale. Ja siis see juhtuski - hakkas suhtlema teise naisega ning paari kuu pärast teatas, et tal on teine, et meie kooselust ei tule midagi välja, et me kogu aeg tülitseme jne... See periood oli meie jaoks väga raske - mina olin lastega üksi kodus, käisin tööl ja ka õppisin töö kõrvalt. Kui mees koju tuli, siis alatasa me tülitsesime - olin ju ka mina väsinud üksi lastega olemisest, toimetamisest - tema aga ei mõistnud mind, arutlemised lõppesid pigem riidu minekuga kui lahenduste leidmisega. Lahku me aga tookord ikkagi ei läinud - mees lõpetas suhtlemise teisega, kes pettis jälle oma meest. Mulle selgitusi ei jaganud - tõsi nüüd tänaseks on sellest seigast ühtteist selgeks saanud: väidetavalt otsis mees seiklust ning kahetseb, olles enda peale maruvihane, et selline lugu juhtus. Üritasime taastada endisi aegu ning parandada suhteid. Hoidsin ennast vaos ning püüdsin oma mõtteid juhtida eemale. Tagaselja ikka kahtlustasin ja nuhkisin salaja tema telefonis ning avastasin, et see teine oli ka veel hiljem mõne flirtiva sms-i saatnud - mille minu mees telefoni arhiivi oli salvestanud. Saatsin sellele teisele vastu sms-i, et ta rahule jätaks. Aeg-ajalt plahvatasin taas - lootes saada selgust, miks see juhtus? Minus oli/on soov saada teada kõik, mis tookord juhtus, kui kaugele seiklus arenes. Mees ei taha rääkida - ütleb, et ei mäleta.
Tasapisi näis, et elu hakkab korda minema, vahetasime elukohta - soovisime pesamuna ning aasta tagasi ta ka meile sündis.
Kuid petulugu on muutunud taas painavaks - ma ei suuda - mehe käigud, käitumine - tunduvad kahtlastena. Peaaegu, et iga paari päeva tagant me tülitseme ning lõpetame sama vana teemaga. Olen rahulikult selgitanud mehele, mis mind häirib, miks häirib, et ma ei saa lahti painajast - tegin ettepaneku ka nõustaja juurde minna. Seda aga tema ei taha - leiab, et mis see annab. Minu küsimustele reageerib väga ägedalt, ka toon muutub kõrgemaks - küsides - mis probleem siis nüüd on???? Tõesti, ilmselt on põhjus väheses tähelepanus mida mees peaaegu, et ei jaga - tänasel keerulisel ajal on ju kõige olulisem töö. Minu jaoks on kõige raskem see, et ma ei saa temaga rahulikult rääkida oma muredest - see lõpeb alati riiuga. Aga ma olen õnnetu, vajan abi.
Esimene reegel seesugustes pingelistes olukordades on mitte süüdistada teist sajas surmapatus. See võib osutuda keerukaks. Rahulikest jutuajamistest, mille käigus asjad palju selgemaks saaksid, ei tule sageli midagi välja, sest olukorda omavahel arutades juhtub tihti, et emotsioonid väljuvad kontrolli alt. Kummalgi on väga palju halbu tundeid, need valatakse teineteise peale välja ja asi ei parene sugugi.
Kui üks süüdistab ainult teist, kui on vähe tahtmist teineteist kuulata ja mõista ning kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna kõigil neil puhkudel on vähe lootust leppimiseks.
Suhe koosneb alati vähemalt kahest inimesest. Kunagi ei ole üks pool süüdi. Just süüdistamise pinnalt tekivad olukorrad, kus lahendusi ei saagi tulla. Sest seni, kuni üks pool tajub end süüdistatavana, et ole ta suuteline kuulma teise osapoole valu.
Seega ärge süüdistage kuulake ja püüdke mõista.
Siin oleks kasu oskusest olla hinnanguvaba ja mitte kleepida silte, rääkida endakohaselt, minakeeles: mina mõtlen, mina tunnen, mina arvan, mina soovin, mina eeldan. Selle kõrval on tingimata vaja kuualata teist osapoolt ilma süüdistusi esitamata ja moraali lugemata. Alati on abi seletuste otsimisest ja meelespidamisest, et peale ühe seletuse juhtunule on kindlasti veel ka teisi.
Seesugustes olukordades võib perenõustajast tihti palju abi olla: asjatundja oskab suunata vestlust, taastada dialoogi, hoida paari emotsioone kontrolli all, ja nii saavad välja öeldud tähtsad asjad, mis seni kummaski varjus. Teisele ütlemata jäänud olulised mõtted, väljendamata haigetsaamised, rahuldamata vajaduste kibedus kõik need valutavad tihti kummagi osapoole sees ja segavad teineteise mõistmist ning teineteisele andestamist, mis koos edasiminekuks hädavajalikud. Isegi kui suhet pole võimalik enam kokku lappida, on ikkagi oluline need asjad omavahel selgeks rääkida.
Paarissuhe, nagu selle nimigi viitab, on kahe inimese vaheline suhe, kus koostoimes on kahe inimese vajadused, ideaalid, põhimõtted jpm. Aja jooksul need muutuvad, ja muutusi on tähtis tähele panna. Paarissuhtes on tingimata vaja teada, mida MINA tahan, kuid sellest ei piisa. On vaja teada ka seda, mida tahab SINA ehk paariline ning kõige tähtsamates küsimustes, eriti lahknevates küsimustes, on vaja kokku leppida.
Suhte õnnestumiseks ja toimimiseks on igal juhul vaja palju pingutusi et teineteisega sobituda ja kohaneda. Väsitavate ja mõttetute nõudmiste esitamine partnerile, teise pingutuste alahindamine ja enda pingutuste ülehindamine loob pinge, mille lahendamata jätmine lööb mõra suhtesse. Kui pinget ja rahulolematust saab liialt palju, kustub lõpuks ka armastus.
Ükski kooselu ei püsi usalduse ja tasakaaluta. Suhe, kus ühele on alati lubatud rohkem kui teisele või kus peretavade sisse kuuluvad ülekuulamine, nuhkimine ja kontroll, muutub varsti ahistavaks ja väsitavaks mõlemale poolele. Usaldamata armastada pole võimalik.
On äärmiselt oluline mitte takerduda sellesse, kuidas see paha ja kole, mis teie vahele tuli, täpsemalt oli, vaid küsida: mida juhtunu räägib minust? Minu partnerist, meie suhtest?
Nii lähedussuhete alalhoidmine kui ka purunemine on ikka seotud varjatud allhoovuste, peidus poolega, ja seda on paaril endal keerukas märgata. Näiteks võib truudusetus olla signaal keerukast suhtest, kus kolmandal on maandaja ülesanne, aga see võib olla seotud ka näiteks hirmuga liialt sügava ja siduva partnerluse ees. Kõrvalsuhe võib tekkida ka juhul, kui põhilisest lähedussuhtest ei saada seda, mida tegelikult väga tahaks kuid selle asemel, et tegelda põhisuhtega, otsitakse lahendusi ja maandust mujalt. Seega võib truudusetut abikaasat nii mõnelgi puhul kohelda ka kui hädalist, kes appi karjub.
Niisiis võiksid olla esimesed abistavad tegevused teie olukorras: mitte nuhkida vaid oma hirmust ja kahtlustest rääkida, mitte end vägisi vaos hoida vaid oma tunnetest kõnelda, ja mis samuti äärmiselt oluline: enda muredest rääkimise kõrval kuulata ka meest, kusjuures see peaks olema tõeline, tähelepanelik, vaikiv kuulamine, mis peaks kaasa tooma suurema mõistmise.
